Olen viimased päevad siin hästi vaikselt tiksunud ja sattunud YouTube'is Aasia dokude lainele.
Olen varem niimoodi aru saanud, et jaapanlased on hästi töökas ja ambitsioonikas rahvas, aga pärast viimast dokumentaalfilmidehunnikut tundub, et nad hoopis kardavad nii hirmsasti oma tuleviku pärast ja neile tundub - ning võibolla sugugi mitte liialdades - ohtlik anda endast vähem kui 120%.
Tuleb välja, et see on reegel, et korporatsioonid pigistavad sinust silmagi pilgutamata viimase välja. 15-tunnised tööpäevad on midagi sellist, millega iga töötaja peab arvestama - ja ikkagi soovivad kõik endale täiskohaga tööd, sest osalise tööajaga töötajatele makstakse oluliselt vähem. Nende tunnitasu ongi kordades madalam kui täiskohaga töötajatel, kuna iga normaalne inimene leiab ja suudab pidada ju täismahus töökohta, ja kui sa normaalne pole, siis satud veidrike, hullude, lollide ja kunstnike :D 'kasti', kust muide niisama lihtsalt välja ei saagi. Seega noored, kes ülikooli või kutsekooli lõpetavad, on valmis kasvõi kaks aastat kandideerima täiskohatöödele, kuna osalise tööajaga ehk mahakantud inimeste hulgast enam tagasi kõrgemale tõusmist eriti pole. Seega hakkavad nad viimastele kandideerima alles siis, kui viimanegi lootuskiireke täiskohaga töö leidmiseks on kustunud.
Kas te teate, mis tähendab osaline tööaeg Jaapani korporatsioonide moodi? See on seitse tundi tööd kuus korda nädalas!
Appi!, eks ole?!
Ja Tokyos ei ole selle palgaga võimalik riidekappigi üürida.
On küll sellised internetikohvikud, kus on väikesed ilma laeta kuubikud avaras saalis, kus inimesed soodsalt ööbivad, kuigi need polnud algselt selleks mõeldud ja kui sa hommikul tööd jahtima lähed, siis pead oma kodinad kõik ikka kaasa tassima, ei tohi sinna jätta. Ja ühes filmis näidati, et seal tohtis suitsetada, mida paljud ka tegid ... Seega õhk on seal kohutav ja kõik need arvutid pidid hirmsasti humisema ...
Nii et kõik tahavad täiskohaga tööd - hoolimata sellest, et inimesed surevad ületöötamisest. Selle jaoks on neil omaette termin - karoshi. Surm ületöötamise läbi.
Rääkimata sellest, et nii paljud satuvad ületöötamisest hullumajadesse ja elavad ülejäänud elu ravimite peal ja me kõik teame, kuidas seal veel enesetappudega lood on...
Lihtsa inimese Jaapan on ikka kole koht ... :/
Igatahes pole enam nii raske mõista, kuidas Jaapani emmed raatsivad oma tillukesi lapsi kuni keskööni õppima sundida ...
Ma seni arvasin, et nad on ikka parajad maniakid :D, aga paistab, et neil on hoopis (õigustatud) hirm ...
* * *
Rääkisime VT'ga koledatest lapsepõlvedest (inspireeritult ühe tuttava poisi hiljutisest enesetapust) ja mina tõin ikka võrdlusi oma lapsepõlvest.
VT küsis, kuidas ma ühe sõnaga kirjeldaksin Emmakest.
Ma ei pidanud kaua mõtlema - "delusional"!
VT nõudis eestikeelset sõna ja mina nõudsin, et ta mind selle leidmisel aitaks.
Me ei leidnud midagi :p
Kuigi me mõlemad armastame sõnu...
Ma küsisin, et kuidas siis tema ühe sõnaga oma vanaema kirjeldaks ja VT vastas minust veel kärmemalt: "Vastik!"
Ma purskasin naerma, see oli nii ... lihtne ja ühetimõistetav.
11 kommentaari:
http://www.eki.ee/dict/ies/index.cgi?Q=delusional&F=M&C06=et
Laaaahjaaa!
'Delusional' on palju värvilisem kui 'ette kujutav' või 'luululine'.
Meie tunneme inimest, kes valetab endale ja teistele ja elabki enda välja mõeldud, üsna koledas maailmas, kuid skisofreeniaga kindlasti tegemist pole, küll aga mitmesuguste isiksushäiretega ja vastassuunda lennanud süütundega, st inimese süütunnetus on nii sügav, et seda juttu, kuidas tema pole mitte milleski süüdi, küll aga teised, tuleb iga jututeema vahele pisikeste teradena, kõrvalmärkustena, igaks juhuks. Lihtsalt uskumatu, kuidas ta oskab neid terakesi iga mõttelõnga vahele kerida...
Ta usub ka, et kõik teised üksteise järel (tal on tavaliselt üks patuoinas, kes vahetub, aga keegi on alati!) keeravad üksteist tema vastu üles ja sellepärast ei saa ta mitte kellegagi läbi.
Kõige selle juures on tegemist mõneti lapseliku, tuge otsiva, hapra inimesega.
Tal on side reaalusega täiesti olemas, selles mõttes ta pole 'luululine' ja 'ette kujutav', kuid ta elab nii tormlevate emotsioonidega maailmas ja valmistub kogu aeg igasugusteks suhtekatastroofideks ja tahab seda kõike teistega arutada, aga keegi ei viitsi ega suudagi muidugi.
Eriti hull on ikkagi see, kuidas ta iga jutu vahele - ise seda taipamata ja ometi nii ilmselgelt - kogu aeg ennast 'puhtaks peseb' ja selgitab, kuidas keegi teine oli süüdi selles, mida ta tegi või ütles.
Kedagi ammu enam ei huvita!
Ühesõnaga, mul tõusevad juuksed peas püsti, kui ma mõtlen oma viimastele vestlustele temaga, kuid õnneks olid need nii põgusad, et ma suutsin adekvaatseks jääda ja talle emotsionaalset tuge pakkuda, mida ta hetkel vajas ja vääris.
'Ette kujutav' on ikka väga lahja ja 'luululine' on liiga meditsiiniline.
Loen justkui oma ema kirjeldust. Ja ta on kohe, kohe mulle külla saabumas. Luban seda ainult oma tütre pärast (7), kellele ta on vanaema, kes toob alati kingituse ja mängib temaga. Aga minul sees keerab ja ma olen 46.
Ikka on hea teada, et me pole mingis kahtlases supis üksi või ainukesena. Hoian pöialt, et Su ema keskenduks lapsega suhtlemisele ja ei tuleks Sind 'kruttima' :)
Muide, minu laps keeldus mu emaga edaspidistest kohtumistest, kui ta oli kuue ja poole aastane. Viimasel korral juhtus selline asi, et Emmake püüdis VT'd trikitada temaga ujuma tulema, kui VT oli korduvalt rääkinud, et ei taha seda. Ja kui VT nägi, et eitustest hoolimata läheb tee kanali äärde, siis jäi ta lihtsalt seisma, aga kuna see oli keset teed jalakäijate saarel ja autod ootasid, hakkas Emmake teda lohistama ja mina pole mitte kunagi niimoodi teinud, ega üldse kunagi lapsele valetanud, et teda midagi tegema saada. Nii et VT'le oli see tohutu šokk, hirmus nutt ja - enam pole olnud nõus kohtuma. Ega ma ei survesta ka - nad niikuinii ei tundnud mingit omavahelist sidet -, aga vahel ikka küsin, sest inimesed muutuvad... VT saab oktoobris 15.
Ma olen täiesti kindel, et kumbki ei tunne teisest ka puudust :D, aga eks ta tavatu olukord ole. Emmake elab meil ju siin vastasmajas :)
No meil küll 50km kaugusel, aga ka iga telefonikõne on katsumus. Jah,lihtne see ei ole. Aga hea tunda, et ei ole üksi selliste probleemidega :)
Kas su ema loebka su blogi? :D
Ei, keegi mu sugulasest ei loe! :)
"Ei, keegi mu sugulasest ei loe! :)"
Jaah? Aga ma olen aru saanud, et vahel küsid vennalt või õelt,kas tohib nende pilte blogisse panna või mõne aja seal hoida? Oled sa kindel, et nad ei tunne su blogi vastu huvi?
Paljud mu sugulased teavad, et ma blogin ja teavad ka mu blogijanime... Paar sugulast on blogist teada saades siia ka piilunud, kuid nähes KUI PALJU MA KIRJUTAN :D on nad loobunud mu veebikodu jälgimast, sest nad on elusad inimesed, kes teevad Päris Asju ja Elavad :), neil pole aega ega kannatust istuda ja lugeda. Näiteks üks kahest sugulasest, kes mu blogi vastu ise ka huvi tundnud on, ei võta sageli isegi telefoni vastu või kui võtab, siis räägib kiiresti kõndimise või sõidu pealt. Isegi rääkimiseks pole aega inimestel, mis siis veel kahe lehekülje pikkusi jahvatamisi lugeda ülepäeviti...
Üldiselt ... mulle tundub, et blogijad tunduvad olevat küllaltki kinnine seltskond. Mulle meenub, et ka mu sõbrannad on iga kord lihtsalt silmi pööritanud, kui kuulevad, et ma blogin. Et milleks sellisele asjale aega raisata, kui internet on perverte ja lollakaid täis - korralikud inimesed teevad tööd ja veedavad aega oma perega :D
Eks kui mõni kole tagajärg kätte jõuab ja mind tagumikust näksab, siis näiteks lõpetan blogimise või ... Noh, oleks ju kahju, kui keegi tõesti solvuks. Ma ise mõtlen küll, et mulle endale ei tundu, et ma inimestele liiga teen.
Aga Emmake - oi, tema on niikuinii kogu aeg kõigi peale solvunud ja lõpetab järjest nendega suhtlemisi, lootes neid õpetada. Emmakest pole võimalik hullemini solvata, kui ta kõige süütumatest asjadest ise välja loeb... Tema meil elab nagunii koletiste maailmas ja midagi koledamat öelda, kui meie tema arusaamise järgi nagunii öelda tahtsime oma sõnadega, me nagunii ei oska. Lihtsa inimese fantaasia ei võta kogu seda koledust välja...
Nii et võimalus, et Emmake mu tekste ja kommentaare loeb ei häiri mind kohe mitte üldsegi - see tõesti ei muudaks tema arvamust minust.
Ega kahjuks ka iseendast :D
:D
:D
Jajah nende "emmakestega"...Soodomagomorra emmake pidi lugema ja ahastama,et üks täisealine naine oma elu laiali laotab( sai kunagi trehvatud sellise peatüki peale seal)...
Jaa-jaa, tean! Olen ka lugenud.
Ma vist ei saaks blogida, kui keegi lähedane selle pärast minu kallal tänitaks.
Isegi üks kord oleks väga ehmatav :D
Postita kommentaar