Ja ma mõtlesin, et jagan teiega mõnd minu meelest kõige ilusamat päevikupidaja/päevaplaneerija kontot.
- - -
- - -
- - -
Lavennz Ooi / penpapersoul
- - -
Ja viimaks võrreldamatu Rebbeca Blair Tumbleris
Need ei ole nüüd enam niivõrd päevikud kui kunstiprojektid...
Mina väga korralikke päevikuid pidada ei viitsi, see võtab lihtsalt liiga palju aega ja pealegi mu käekiri muutub koledaks, kui olen väsinud, aga eriti loetamatuks, kui olen närvis (mida õnneks juhtub väga harva viimasel ajal) VÕI heas mõttes elevil (mida juhtub sageli mitu korda päevas :S :D). Kõik blanketid täidan ma alati hommikuti, kuna õhtuks olen ise poolsegane ja käekiri on ka vilets... Oma päevikuid kirjutan ka hommikuti, õhtuti kasutan sodipaberit, millelt hommikul ümber kirjutan. Nii et ma natuke ikka püüan............
Aga minu meelest on teiste inimeste korralike (ja minimalistlike) päevikute vaatamine nagu meditatisioon või teraapia. Sageli ma vahingi üht pilti kümme-viisteist minutit :D ja siis jätangi lahti, et hiljem veel vaadata. On olnud juhuseid, mil ma ei pane arvutit isegi ööseks kinni, sest ei raatsi kellegi ilusat päevikupilti sulgeda... '0' (ise ka imestan...)
No on ikka andekaid inimesi maamuna peal, eks!?! :)
Muahh-muahh! :)
7 kommentaari:
Tõesti vaimustavad! Tuli kohe tahtmine ise ka kirjutama hakata. Olen mitmeid kordi alustanud (poest alati valinud meeldiva märkmiku;nõrkus nende järgi) ja sinna ta jääb mõne aja pärast. Aga need päevikud on küll väga lahedad.
Hehehee, tuttav probleem!
Ma kipun ka mingist kujundusest vaimustuma ja siis avastan, et midagi kas ei mahu ära või kipub tühjaks jääma. Võtan aga uue märkmiku või kausta, loon uue jaotuse ja kordub sama jama :D
Ma olen viimasel ajal nii palju ilusaid märkmikke/vihikuid/kaustu kingiks saanud, et ikka veel võtab heldimusest niitsuma :D - ja raamatupoed on ka imelisi märkmikke täis, parem seal mitte käia :p
Kõige ilusama saab kokku, kui ei võta uut. Kogudki vead ja head ühte märkmikke. Vot siis on pärast ilus.
On sedagi tehtud - ja mitte vähe! :p
Aga vahel tahan ma kindla peale mingeid tabeleid joonida, ja siis valge ja jooneline märkmik ei kõlba... no valge kõlbaks, kui ma viitsiks kõike sada korda mõõta, aga ei ma valget ruudukesteks jaotada viitsi. Pealegi on mul sageli vaja selliseid tabeleid, kus iga asja taha tuleb rist või miinus, raami joonimisega saaks ehk veel hakkama, aga mitte suurte ruudustike tegemisega...
Isegi mina olen seda ametit harrastanud,küll aga vanuse tulles järjest jälle ära hävitanud.Praegu mõtlen, et ega paha ju polnud,aga miks ma küll sellega pusserdasin,silmahaige nagu ma olen!
Mu isapoolsel vanemal, kes sel aastal saaks juba 112 aastaseks, olid ka silmad nõrgad. Ta oli hästi mahe ja tasakaalukas inimene. Kuna ta lugeda ei saanud, istus ta sageli raadio kõrval. Ja ometi võis teda alati segada. Ta kuulas huviga saadet, kuid inimesi vait ei 'kussitanud'...
Ma polnud temaga väga lähedane, aga meil polnud ka mitte midagi teineteise vastu. Temaga oli lihtne olla.
Millegipärast meenutan teda viimasel ajal sageli..., et kui meeldivalt rahulik temaga kahekesi alati oli. Ta liikus ka aeglaselt, aga mitte vaevaliselt ja rääkis selge kauni häälega, aga ikka aeglaselt ja tasakaalukalt. Loodan, et saan temasuguseks! :)
Mina tahaksin ka olla nii hea inimene nagu minu vanaema Ida-Virumaalt...Viimased 7 aastat oli ta pime...
Postita kommentaar