laupäev, 24. september 2016

Mhh!

Hiljuti hakkas mu telefonil aku jukerdama.
Kui ma helistada tahan, siis peab juhe taga olema - muidu kustub viie sekundi järel.

Kui keegi teine helistab, siis käib üks hoiatav piuks ja juba ta sulgeb ennast - ma ei jõua juhet ühendadagi, kuigi see on käepärast.

Niisiis mõtlesin, et pean täna Telia esinduses ära käima.
No millal need käigud ükskord otsa saavad?

Vestlesin siis seal esinduses sama klienditeenindajaga, kes veebruaris mind kaks korda abistas, kui ostsin telefoni kõigepealt VT'le ja siis endale. Tundsin, et olemine pole just väga kiita ja istusin, vastasin ta küsimustele ja siis pidin tunnistama, et ma minestan kohe ära - äkki ma saaks kusagil tagaruumis istuda?

Okei, see meesterahvas juhatas mu tahapoole.
Mul hakkas jube halb, üldse paremaks ei läinud, pigem järjest hullemaks, nii et lõpuks kutsuti kiirabi.
Kui see kohale jõudis, oli mul juba parem, silmgi lahti, kuigi aju oli veel 'vati sees'...
Kiirabi mõõtis mitut värki, kõik oli korras (vererõhk 95-midagi, veresuhkur 6,2, pulss saja kandis) ja nad lubasid mu koju viia.
Küsisid, kas ma saan ise käia? Ma ütlesin, et ehk ikka, aga paraku jõudsin vaevalt Telia uksest välja ja seal siiski minestasin.
Oeh! Nõme!
Eriti see, et mul pole füüsiliselt häda midagi, aga kui elu liiga kirjuks läheb, hakkavad sellised totrad jamad. Siis polegi imestada, kui tekib agorafoobia või sotsiaalfoobia.

Igal juhul Mees lubas järgmine kord kaasa tulla, kui pean kusagile jälle mingit asja ajama minema. Oeh, ma ju teadsin, et olen liiga palju viimasel ajal ringi tuustinud...

Mhh, nõme lugu, igatahes :(


- - -

Haa, väike lisandus:

Ilmselt jätsin ma seal algusest peale täiesti hullumeelse mulje, kuna see meesterahvas ütles, et telefon tuleb Tallinnasse saata, kuid enne tuleks kontaktid ja fotod ... eee, varundada?... midagi sellist.
Ma mõtlesin natuke ja ütlesin, et mul pole vaja, las helistavad ise :D
Ta küsis üle, kas mul pole kontakte, mida ma soovin säilitada, ja ma ütlesin ei!
:D

8 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Foobiad jne.---sellest saan ma aru küll,aga ...kuidas sa sellise tervisega raseduse välja kandsid?(imestap)

karikate emand ütles ...

Haa, tead, ma imestan ka sellega seoses igasuguste asjade üle.

Näiteks, et mul on elus olnud ainult üks rasedus - ilusasti planeeritud ja lõpuni kantud. (Üle, tegelikult.)

Lapseootele jäädes kaalusin ma 43 kilo ja teine ja kolmas kuu olid nii rasked, et ma võtsin kaks kilo alla. Magasin õhtul kella kaheksast järgmise päeva lõunal kella kaheni, suutsin vaid 6 tundi voodist väljas olla ja seda ka mitte jalul. Olen ise ka sageli mõelnud, et kui oleksin tollal tööl käinud, või kusagil koolis, kus peab iga päev kohal olema, siis oleks katkenud...

Viimane kuu oli jälle raske, jälle võtsin kaalus alla, nii et sünnitama minnes kaalusin 51 kilo. Kõht oli samas nii suur (minu enda kõhetu kuju kohta), et mult sageli küsiti, kas ma ootan kaksikuid :D

Siis see, et juba sünnituslaual, kui laps käes, ma vaatasin, et mu kõht on küll pehme, aga väike, avaldasingi sealsamas suurt imestust, mulle vastati ka, aga ma ei mäleta, mida.

Kuus päeva hiljem oli mu kõht endine, ilma ühegi kriimu või venitusarmita. Rinnad olid piima täis ja suured - tundsin end ikka väga ilusana :D


Ma ikka väga tahtsin last, väga! Ehk sellepärast läks kõik nii hästi... :)

Eve Raudla ütles ...

See on see naise vägi,mis avaldub,kui ilma kohe mitte ei saa.

karikate emand ütles ...

:)

Skarabeus ütles ...

Tõepoolest--ilmselt naise VÄGI...Ma olen sinusugust näinud,umbes neljakümnestes kilodes sünnitajat(kaalus sünnitusele tulles 48 kg),tal ei läinud hästi...
Imestap-imestap-imestap!:D

karikate emand ütles ...

Aasta või paar tagasi tehti koolilastele mingi arstlik kontroll, üleriigiline minu meelest. Tüdrukutele räägiti seal, et alla 50 kilo ei hakka menstruatsioonigi (rasestumisest rääkimata)... VT'l jäi üle vaid silmi pööritada :D ... et mitte MEIE suguvõsas igatahes! Aga ta oli kuss - see jutt kipub mõningaid inimesi närvi ajama...

soodoma ja gomorra ütles ...

mulle tundub, et rasedus ja sünnitamine on imelihtne edasise kõrval. laps lihtsalt tuleb, tahad või ei taha:)
ma olen jälle mõelnud, et kuidas sa sellele beebimajandusele vastu pidasid? beebid ju üldjuhul ei lase eriti emal palju aega ja tegevusi valida.

karikate emand ütles ...

Ehhehhee, ma arvan sama!
Esimesed kuud oligi, et ma vajusin õhtul surmväsinuna voodisse mõeldes, et enam rohkem väsinud pole võimalik olla, ja hommikul ärgates tundsin õudusega, et ma olen veel väsinum kui õhtul... Ja nii iga päev :D
Teda polnud päeval võimalik käest panna... magas ka minu kõhul ainult... õues ka vahel harva...
Aga kaheksakuune VT oli juba rõõmus, terane ja tore titake :)
Sealt edasi oli kõik super! :)