Punamütsikese jaoks on üksindus vabadus, kergendus, seda ta igatseb ja seda peab ta endale vahel muretsema, kui pinge liiga suureks läheb, niikaua kui ta mäletab, on ta igatsenud maamaja vaikusesse, põgenenud siia alati, kui tal on olnud võimalik, ja kõige meelsamini üksi.
Ta põgeneb Hundi eest.
Hundi eest, keda ta armastab ja kes täidab ta tervikuna ja lämmatab teda, nõuab talt rohkem, kui ükski inimene suudaks anda, Hundi vajadused on põhjatud, neid pole iial võimalik rahuldada, kuidas Punamütsike ka ei pingutaks, ja pikapeale on ta sellest aru saanud, ta ei kisu enam end lõhki, et anda kõike, mida Hunt iseenesestmõistetavusega nõuab
Märta Tikkanen "Punamütsike"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar