Kui Punamütsike on veel plikaohtu, loeb ta ema vihjetest välja, et mehed on seletamatud ja salapäraste (halbade) kavatsustega metsikud hundid. Veidi vanemana kogeb ta, et huntmehed on süüdimatud, nõudlikud, täitmatud ja naine peab enda poolt väljavalitud Hundi mängu mängima. Hundid on siiralt nördinud, kui Punamütsikesel on oma plaanid, nad ei mõista seda ega kavatsegi sinnakanti kiskuvat juttu kuulata.
Naine võib terve elu hoolitseda Hundi vajaduste eest, kuid Hunt ei tee seda märkamagi, sest see on norm. Kui naine püüab enda vajadustest juttu teha, siis Hunt summutab selle trotsi või naisest üle raevutsemisega. Hunti on võimatu võita, kui sa oled kord Punamütsikeseks sündinud.
Veel oli fookuses see, kuidas inimene, keda on lapsest peale hoolikalt õpetatud viisakalt ja kenasti suhtlema, on hädas inimestega, kes oma tunnetele vaba voli annavad ja ilma mingi süütundeta ütlevad/teevad kõike, mida viisakas inimene endale keelab. Armastus toob inimese ellu ka kaose: vägivalla, ignoreerimise, enesepettuse, varjamise, egoismi ja abituse. Seda endamisi imestav autor vaatlebki, pakkudes vastuste ja otsuste asemel küsimusi ja võimalikkusi.
Mulle tohutult meeldis! Nii jõuline ja samas delikaatne väljendusviis, puhas, vahe, aus tekst. Mitte mingit uinamuinat, kõik oli oluline ja puudutav. Parim raamat, mis ma 2016. aastal lugenud olen, isegi Pessoa "Rahutuse raamatust" meeldib rohkem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar