Kirjastus Pilgrim
aastal 2009
Kujundaja Angelika Schneider
Kaks mu lemmikut koos: Õnnepalu ja Pessoa (de Campos) ja - üllatus-üllatus! - ma pole vaimustuses. Minu väga subjektiivse ja 'harimatta' arvamuse kohaselt on komasid liiga palju ja tekst pole küllaldaselt laulev, komad kisuvad seda ... kuidagi.
Ma isegi saan aru, et see ei saa olla tõsi. Õnnepalu on tavaliselt ju väga sujuv ja voolav kirjutaja. Aga mis teha! :p
Järelsõna seevastu on super!
Kujundus on ka silmapaistvalt hea. Ma ei mäleta, et ma oleks mõne raamatu kujundust VT'le näidanud, aga seda küll!
Luuletustes endis leidub küll segadust, eemalevõpatamisi ja ängi, mis mulle meeldib - ainult et veidi resigneerunumas vormis, mitte nii otse lugejale kaela...
Aa, ja muide, järelsõnas ütles Pessoa ise ka, et Bernando Soares (Pessoa heteronüüm, kes kirjutas "Rahutuse raamatu", mis mulle ju nii väga meeldib) ilmub välja siis, kui Pessoa on liiga väsinud või unine; see olevat Pessoa 'vähendatud vorm', ilma arutlusvõime ja tugevate emotsioonideta - vaat see mulle sobib. Palun, jah, kustutage ennast tuhmimaks, minu jaoks :D
Ei olegi luuletust, mida tahaks tervenisti ära tuua.
Aga minu lemmik-kohad on need:
***
Ma ei tea, kas taevakehad määravad midagi siin ilmas,
või kas kaardid -
olgu mängukaardid või Tarot' -
võivad midagi ilmutada, midagigi.
Ma ei tea, kas täringuid visates
jõutakse mingite järeldusteni.
Aga ma ei tea ka seda,
kas elades nii, nagu inimesed tavaliselt,
kuhugi jõutakse, kuhugigi.
/.../
***
/.../
Jah, olla hulkur ja kerjus nii nagu mina seda olen,
see ei tähenda olla hulkur ja kerjus nii nagu kombeks on:
see on olla eraldatud oma hinges ja see on olla hulgus,
see on anuda päevi, et nad läheksid ja jätaksid meid
rahule, ja see on tõesti kerjamine.
/.../
***
LA-BAS, JE NE SAIS OU ...
Ärasõiduõhtu, kellahelin ...
Säästke mind oma signaalidest!
Ma tahan veel natuke vaikselt olla siin selle hinge vaksalis, mis mul on,
enne kui näen, kuidas eemalt läheneb raudselt
lõplik rong, enne kui tunnen tõelise mineku pitsitust maos,
enne kui panen astmele jala,
mis pole õppinud talitsema tunnet, mida iga ärasõit toob.
/.../
Jumalaga, jumalaga, jumalaga kõik, kes te pole tulnud mind jumalaga jätma,
mu abstraktne ja võimatu perekond ...
Jumalaga tänane päev, jumalaga tänane ooteperroon, jumalaga elu, jumalaga elu!
/.../
Jääda, vaid mõeldes ärasõidule,
jääda, ja õigusega,
jääda, ja surra vähem...
Lähen tuleviku poole nagu raskele eksamile.
Ja kui rong ei tulegi ja Jumal halastab mu peale?
/.../
Haaran ise oma kohvri, tõrjudes poissi nagu jäledat pahet,
ja käsi, mis kohvri haarab, lööb värisema koos kohvriga.
Minna!
Ma ei tule kunagi tagasi,
ma ei tule kunagi tagasi, sest kunagi ei tulda tagasi.
Koht, kuhu tagasi tullakse, on alati teine,
vaksal, kuhu naastakse, on teine.
Juba pole seal ei samu inimesi ega sama valgust ega sama filosoofiat.
Minna! Mu Jumal, Minna! Ma kardan minna...
***
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar