Levinud kalduvus ajada segamini armastust ja armastustunnet lubab meile kõikvõimalikke enesepettusi. Alkohoolikust mees, kelle naine ja lapsed just sel hetkel väga tema toetust ja kohalolekut vajavad, võib istuda hoopiski baaris ning jutustada baarmanile pisarsilmil, kui väga ta oma perekonda armastab. Vanemad, kes näitavad oma laste vastu üles kõige jõhkramat hoolimatust, peavad end tihti lausa armastuse etaloniks. Pole kahtlust, et kalduvus armastust ja armastustunnet segi ajada võimaldab meil enesest paremal arvamusel olla - leida armastust oma tunnetes on lihtne ja ka äärmiselt meeldiv, samas kui oma tegudest armastuse otsimine võib osutuda üpris keerukaks ja valuliseks. Kuna tõelise armastuse puhul on tegu tahteaktiga, mis on sageli tugevam lühiajalisest armastustundest ja kateksisest /armumistuhinast, kütkestatusest/, tuleb jälle nentida: "Kui räägid armastusest, näita tegusid."
MORGAN SCOTT PECK "Tavatu tee"
 |
| - Ei tea kelle pilt, ega kust sain - |
Tihti armastust väljendavaid inimesi peame ju ikka armastavateks inimesteks, sest miks ta muidu nii ütleb? Nagu sagedasi heameeleavaldusi peame rõõmsameelsuse tunnuseks...
Kuid eks ta õige on, et seda tunnet endas leida ja ise lausa 'üles kiskuda' on üpris lihtne võrreldes armastavate ja isetute tegude tegemisega. Paistab, et armastuse-asjus tuleb tõesti sõnu niisama nautida, aga otsus partneri pühendumuse üle peaks tulema ikkagi tegusid vaadates.
Ka Peck räägib, et armastuse vastand pole mitte vihkamine, vaid LAISKUS. Ja nii ongi.
8 kommentaari:
ma olen kuskilt lugenud, et armastuse vastand on ükskõiksus. kas laiskus on ehk mingis mõttes selle alaliik?
See on väga hea mõte ja ma mõtlesin seda natuke edasi.
Kui olla seal poolel, kus inimesed ei viitsi eriti teisi aidata ja neist hoolida, siis tundub see väide tegudest nii õige, aga kui olla nende inimeste poole peal, kus aidatakse ja hoolitakse igast inimesest, kes olemas, siis jälle pole õige.
inimesed ei näita tegudega oma armastust mitte seepärast, et nad on laisad, vaid seepärast, et nad ei tea või ei oska või on nii isekad, et ei kujuta ette kuidas oleks teisi inimesi tegudes armastada.
et ma arvan, et üksinda armastuse tegudega tõestamisest ka armastuse puhul ei piisa, vähemalt kui jutt käib kahe inimese vahelisest romantilisest tundest. ikka peaks seda sisemist põlemise tunnet ka olema, et päris oleks.
Soodoma,
kes teab... - sõnade kaalu ja mahtu tajume me kõik erinevalt.
Küllap ükskõiksus või isegi hoolimatus paistab laiskusest välja küll.
Selles mõttes oleks ükskõiksus õigem vaste, et "armastus" ja "ükskõiksus" on mõlemad tunded. Peck vaidleb siin vastu, et armastus on otsus ja tegu (seetõttu saab talle ka vastata tegude puudumine - laiskus). Noh... - ma pole tegelikult nõus, et armastus on otsus. Aga ikka on huvitav lugeda, kuidas teised 'maailma asju' enda jaoks kaardistavad.
Manjana,
jaa, seda küll, et keegi ei taha endale sellist kaaslast, kes absoluutselt iga sõbra ja sugulase asju ajab ja muresid muretseb. Siin tulebki mängu Pühendumine. Me soovime, et meie kaaslane oleks pühendunud just meile, mitte kogu kambale seal väljas :D
Ja ausalt öeldes - minu meelest on endastmõistetav, et paarisuhtes täidetakse eelkõige oma partneri ootused; töökaaslased, sugulased ja sõbrad tulevad ilusasti tagapool ja ei vingu! :D
Kodu peab tugev olema.
Ma vaatan, et mu õe peres on nii, et kui tema mees koju tuleb, siis ta lõpetab kiiresti kõne ja nad hakkavad 'koos olema'. Tema mees teeb samamoodi. Pole varem näinudki sellist teineteisele pühendumist, vähemalt mitte noorte inimeste juures, aga see on väga ilus :)
Aga eks see ole õnneasi, kas üldse kohtad elu jooksul sellist inimest, kellega tahad iga päev lähedane olla... :D
ei, vastupidi,ma üldse ei mõelnud nii. mu arvates on see ok, kui keegi hoolib kõigist ümbritsevatest inimestest. üldjuhul keegi lihtsalt ei jõua. kõik inimesed õnneks ka ei vaja, et neid aidataks. tavaliselt küsivad aitamist inimesed, kes tegelikult abi ei vajagi, neile lihtsalt meeldib inimesi ära kasutada. neid, kes päriselt abi vajavad, pole sugugi nii palju ja ega nad väga küsima kaei kipu. nendele ongi vaja noid inimesi, kes saavad aru, kellele on abi vaja ja kellele, tegelikult, mitte.
et ma ei poolda armastuse puhul, et pühendutakse ainult teineteisele. et kogu tähelepanu kõigepealt partnerile. minu jaoks on selline armastus vangla ja mul tekib küsimus, et mis neil viga on.
jah, mu partner peaks üldiselt mind kõige olulisemaks inimeseks pidama, aga kui ma parasjagu teda päriselt ei vaja, siis tegelegu kellega tahab ja kellel teda vaja.
see sinu kirjeldatud pühendumine toob mulle silme ette kõigepealt need paarid, kus üks pool on psühhopaat ja keelab teisel poolel teistega suhelda väites, et tõeline paar saab kõik vajaliku teineteiselt. lõpuks ei jää kummalegi enam ühtegi sõpra, psühhopaadil pole neid kunagi olnudki.
Muhhahhaa, ma tegelikult lausa teadsin, et tõlgendan Su teksti väga meelevaldselt ja enda kiiksude järele, aga see oli Sul nii vabalt kirja pandud, et ma pea-aegu et tundsin, et võin sellega teha mis tahan :D
Sorri! :D
See on väga huvitav, kuidas meil kõigil on erinevad signaalid, mis ohulipud püsti ajavad...
Minul ajavad näo krimpsu nn "head poisid", kes rebivad kõigile meeldida ja ei julge oma arvamust avaldada, sest äkki kellelegi seltskonnast see ei sobi. Pelgurid ja pugejad mehed on minu "pet peeve".
Ma pean tunnistama, et julge, avameelne psühhopaat-manipuleerija, kui ta on intelligentne, oleks mulle palju sobivam kaaslane kui toore muna moodi vedel vennike.
Mulle jälle täitsa meeldiks mõned kuud kaisus elada :)
Aga äge on mõelda, et iga isiksus võib olla Hea. Ses mõttes, et tugev ja iseseisev olla on vinge, ja teiselt poolt - mina olen just kiindumuse intensiivsuse läbi palju häid kogemusi saanud... nagu... igatmoodi on tore olla.
Ahsoo, aga see on küll huvitav tähelepanek, et tavaliselt küsivad abi inimesed, kes seda ei vaja. Täielikult nõus!
kunaq ma just täna otsustasin hallide varjundite filmi teist korda üle vaadata, siis ei saa ma sulle rohkem vastu vaielda :P
Hahahaa! Good girl! ;)
Postita kommentaar