esmaspäev, 22. veebruar 2016

Prousti lugedes

Loen nüüd juba teist (või äkki isegi kolmandat?) nädalat Prousti esseesid (LR 2015 / 28-30).
Mäletan, kui kümmekond aastat tagasi lugesin Seneca paksu raamatut, kirju Luciliusele, ja ägasin, et KOLM NÄDALAT lugesin, kusjuures ma lugesin sinna vahele ikka mitu muud raamatut läbi :D - aga kolm nädalat ühe raamatu kallal tundus tollal ikka hullumeelselt aeglane tempo, seda enam, et "kirjad" polnud sugugi keeruline raamat... Kordusi oli nati palju - see tegi sisuka jutu veidi tüütuks.

Aga nüüd loen üht liblikõhukest raamatut kolm nädalat ja... Paistab, et mu Emmakesel oli õigus, kui ta ütles, et lähen iga aastaga lollimaks.

Ei saa otseselt soovitada seda esseederaamatut, kuigi Prousti suurromaan - nii palju, kui see eesti keeles kättesaadav on - mulle tõesti väga meeldib. Need esseed ja arvustused siin on minu maitsele mitmes kohas liiga ilutsevad ja vihjed ka väsitavad mind. Alltekst ei väsita, aga viisakus ja kummardused, ilukõne vahele peidetud arvamused väsitavad. Mõnele inimesele/kirjanikule justkui sobib paremini, kui ta räägib endast ja isiklikult puudutavast. Paistab, et mõnda see häirib, mind absoluutselt mitte. Minu meelest võiksid kõik inimesed vaid ennast puudutavast heietada. Meid puudutavad ju nii erinevad asjad - iga inimene on ju terve maailm, eksole! -, et see oleks igal juhul avardav. Kas tuleb end sundida uurima asju, mis ei tõmba? Natuke, võibolla. Aga ma eelistaks, et oleks mingid friigid, kes ise soovivad ajada teooriate ja kõikmõeldavate kultuuriliste või sotsiaalsete impulsside jälgi nii kaugele kui võimalik. Et noh - mulle küll meeldib, kui ma kedagi tsiteerin ja Mees teatab, et eks seda ole öeldud varemgi, ehk - tegemist pole originaaltsitaadiga.
See pole nii tore, kui kultuuriinimesed võtavad sõna kohusetundest, kuna keegi peab ju midagi ütlema ja uue 'nähtuse' kas heaks kiitma või tagasi lükkama. Sõber-kirjanik ju ootab teiste semude kommentaare oma viimatisele tööle. Ja kui kirjutajate tekste kommenteerivad need, kes ise ka kirjutavad ja kasvõi enda poolt esile tõstetud tegijatelt 'vastutegu' ootavad, siis muutub see asi väljaspoolseisjale magedaks. Enam ei tea, mida uskuda ja arvata. Kõik tundub nii peidetud ja varjatud, et mitte essugi ei saa enam aru. Minu jaoks kadus Prousti puhul mõte korduvalt ilukõnesse ära ja - ähhh! Tundub, nagu üksteisekommenteerijate ringkonnas elav inimene ainult saaks aru, mida õieti arvati ja öelda taheti.
Aga noh.

Seekord aga käivitas mul kirjutamissoovi järgmine katkend:

"Mina, kes ma väga imetlen Wagnerit, mäletan, et lapsepõlves Lamoureux' kontserte kuulamas käies tekitasid minus täiesti valimatut vaimustust, mis oleks pidanud kuuluma tõelistele meistriteostele nagu "Tristan ja Isolde" või "Nürnbergi meisterlauljad", hoopis sellised ilmetud palad nagu täheromanss või Elisabethi palve "Tannhauseris". Oletades, et ma muusikalises mõttes ei eksi (mis pole kindel), arvan ma, et suures osas ei olnud see minu enda, vaid nende koolipoiste vaimustus, kes minu ümber lakkamatult ja kõigest väest aplodeerisid ja huilgasid vaimustunult nagu hullud või nagu poliitikud, ja kontsertidelt koju minnes nägid kahtlemata vaimusilmas tähisööd, mida kesine romanss poleks neile silme ette mananudki, kui selle autori nime koha peal poleks seisnud tol ajal nii austatud Wagner, vaid hoopis halba kuulsusesse sattunud Gounod."

Ma mäletan, et (vist?) Sartre'i mälestusi lugedes ka kadestasin seda, et tema aja poisikesed lõbustasid ennast filosoofide lugemisega ja nende teooriate arutamisega. Sajand (ja enam) tagasi elanud viisakate perede noored olid alati kursis mängitavate näidenditega ja muusikaga. Huvitav, mis oleks juhtunud, kui nad oleksid Spice Girls'i kuulama sattunud? Kas see oleks üldse talutav olnud?
Me VT'ga tahaks küll tagasi vanu aegu, kus 'labane' muusikagi oli see, mida me nüüd rahvalaludena hindame :D

(Korraks veel asjassepuutumatu ere mälestus (vist?) Sartre'i autobiograafiast: kui ta oli väike laps ja igavles, siis soovitas tema ema tal mängida oma väljamõeldud sõbraga :D . Üpris jõhker!)

Mõistagi on huvitekitavaid kohti raamatus veel ja vee, ning mitte kõik pole esitatud pika ilukõnena.

Näiteks tilluke lause ...

"Aga väikestel ei ole midagi karta, nagu ka surnutel."

... meeldis mulle väga. (Ja VT'le ka.)

Samuti "Lugemispäevade" algus:

"Võimalik, et kõige täiuslikumalt elatud päevad meie lapsepõlves olid need, mis me arvasime olevat jäänud elamata, need, mis veetsime oma lemmikraamatu seltsis. Kõik see, mis näis täitvat teiste päevi ja mille meie lükkasime kõrvale kui tüütu takistuse jumaliku naudingu teelt: sõber, kes tuli mängule kutsuma just kõige huvitavama koha peal, häiriv mesilane või päikesekiir, mis sundis meid silmi leheküljelt tõstma või teise kohta istuma, oode, mis meile oli kaasa pandud ja mille me puutumatult enda kõrvale pingile jätsime, samal ajal kui päikese jõud meie pea kohal sinises taevas tasapisi raugema hakkas, õhtusöök, mille pärast pidime koju tagasi pöörduma ja mille jooksul me ei mõelnud muust kui sellest, et saaks ometi minna üles oma tuppa poolelijäänud peatükki edasi lugema, kõik see, mis meile lugemise tõttu oleks pidanud tunduma üksnes segava asjaoluna, sellest kõigest söövitas ta otse vastupidiselt meie mällu sedavõrd maheda mälestuse (mis on meie praegusel hinnangul niivõrd palju väärtuslikum sellest, mida me toona nii suure armastusega lugesime), et kui me nüüd juhtume lehitsema mõnda neist möödunud aegade raamatutest, on need justkui ainsad kalendrid, mis meile nendest pagenud päevadest on jäänud, ja me loodame näha nende lehekülgedel peegeldumas hooneid ja tiike, mida enam olemas ei ole."

Kas pole kena ja tõsi ka? Mina mäletan ka päikest ja muru, kui ma mõtlen lapsepõlveraamatutele. Ammused raamatud tõepoolest meenutavad meile kadunud paiku, inimesi ja tundeid.

Nagu näete, kirjutab ta ikka ilusasti... Võibolla olen vähemuses, kui ütlen, et raske hakkas orienteeruda tema kirjandusanalüütilistes tekstides. Võibolla ma peaksin lihtsalt kogu raamatu kord veel läbi lugema. Ma mõtlen selle peale :)

1 kommentaar:

Eve Raudla ütles ...

Mina lugesin niimoodi veel Harry Potteri kaht esimest osa,olles kaugelt üle 30ne.Oli suvine aeg.teismeline laps oli isaga maal.Ma istusin pärast tööd täielikus õndsuses diivanil ja läksin sinna võlumaailma.
Huvitav,et,kui järgnevad osad ilmusid,jätsid need mind enam-vähem jahedaks.Samuti filmid peale esimese osa.