esmaspäev, 29. veebruar 2016

DAVID MITCHELL "Varikirjas"

Ilmunud 2011
Sari Moodne Aeg
Kirjastus Varrak
Tõlkinud Aet Varik

Ma ei teagi, millal ma viimati midagi põnevat lugesin ... Viimasel ajal loen kodus olevaid raamatuid üle lootes, et sealt jääb kahe kõrva vahele midagi varasemast lugemiskorrast enamat, või siis lihtsalt põhimõttest nagu Shakespeare'i näidendid ja Piibli-raamatud, kuna nii paljud vihjed meie kultuuriruumis põhinevad neil lugudel. Ja näiteks Tolkieni ainetel tehtud filmides räägivad 'nooblid mehed'  (noblemen) just Shakespeare'i monoloogidest tuttava lauseehitusega, mis teeb ka Shakespeare'i mulle täitsa armsaks, kuigi ma peaaegu ei suuda tema komöödiaid taluda :D

Aga pean ütlema, et kuigi mind paneb imestama, et ma nii vähe loen, ei tunne ma, et mu areng oleks seisma jäänud. Kas saab olla muud arengut, kui rohkem iseendaks saamine? Igal juhul ma tunnen, et õitsen sõnavaikuses.

Kuid hiljuti käisin siiski raamatukogus, et Prousti ilukõneliste esseede peale üks korralik "Soodoma ja Gomorra" võtta, mida ma tõepoolest ka väga nautisin, ja muidugi krabasin sealt veidi ka muud kaasa: Giacomo Leopardi, kelle LR's avaldatud mõtisklused mulle väga meeldisid, kolm Minu-sarja raamatut ja siis "Varikirjas".

Nagu David Mitchelli "Pilveatlaseski" on siin mitu erinevate peategelastega lugu, mis mingeid detaile pidi põimuvad. Veelgi enam - siin on tuttavaid 'tegelasi' ka "Pilveatlasest": kirjanik Louisa Ray, komeedikujuline sünnimärk, kirjastaja Tim Cavendish. See läks minu maitse jaoks juba pisut liiale :p

Siinsetes lugudes kohtame ajupestud või skisofreenilist sektiliiget, kes maailma rumalatest tavainimestest puhastada püüab; muusikapoes töötavat jaapani noorukit, kes järgneb armastusele; kummitusega korterit jagavat maksupetist; Püha Mäe jalamil elavat teehurtsikupidajat, kes räägib puuga; kehatut vaimu, kes vahetab peremehi ja sobrab nende peades, otsides algallikat omaenda varajasimale mälestusele; rumalavõitu vene mimmi, kes laseb end armastatud suurvargal mitut moodi ära kasutada; briti loodrit, kellest võibolla hakkab asja saama; naisteadlast, kes kogemata päästis valla koletise; raadiosaatejuhti, kes sõnaosavalt ja melanhoolselt kajastab maailmalõppu ja sellejärgset segadust - ning veel paari kehatut mõistust.

Kõik jutud polnud ühtviisi ülipõnevad, aga ma usun, et see on maitse asi. Mulle meeldisid iseäralikumad lood, mis leidsid aset Aasias või kellegi mõtetes - mõnele aga meeldivad kindlasti lood pättidest Peterburis ja Londonis. Jaapani lood tõid oma iseäralikkuse ja steriilsusega (teiste eludest ja hädadest viisaka möödavaatamise tulemus) kohe meelde Murakami, keda meenutas veelgi enam Suure Gatsby ja Fitzgeraldi mainimine, ja plaadipood ja muusika tundmine - ja ennäe, ka Murakami ise mainiti siin ära :)

Mind üldiselt põnevike poole ei tõmba, kuid Mitchell on stiilne ja põnev ühteaegu. Lisaks pakub ta pilguheitu eriskummalistesse maailmadesse, mis võivad jääda kummitama ja avardavad 'südant'. Seega julgen soovitada :)

Kommentaare ei ole: