Vahet ei ole

VT tegi endale lõpuks Facebooki konto.

Mina oma konto millalgi kustutasin ära - ja siis sain aru, et mul on ikkagi vahel infot vaja FB'st... Ja nii ma siis tegin endale suvalise nimega konto (umbes nagu Paki Supp).

Uus feissbuuker VT soovis, et ka mina tema sõbraks hakkaksin (- ootamatu ja armas! :)  ) - aga ta käskis mul nime normaalsemaks muuta enne, kui ta mu sõbrana aktsepteerib :D
Nii et nüüd on mul tema pakutud nimega konto. Kuna ma FB'd suhtlemiseks ei kasuta, siis vahet ju pole.

Muidugi pole VT praegu veel päriselt aru saanud, mis ja kuidas seal FB's toimuma peaks, nii et mul oli võimalus teda veidi harida. Näiteks saatsin ma talle esimese asjana ülepakutult mesimagusa sõnumi ja lasin tal ehmatada, kuna tema ju ei teadnud, kas tema klassikaaslased ka seda sõnumit näevad :D

Kui olin ta maha rahustanud ja tema üle ära naernud, hakkasimegi end lõbustama teineteisele tobedaid pilte saates ja teisest toast teineteise naeru kuulates :D

Aga siis sai nali otsa, sest minuga võttis ühendust VT kunagine kasvataja E, kelle ma olin sunnitud FB sõbraks võtma, kuna ta soovis SMS-ide teel suhtlema hakata '0' !!!, kui olin talle tunnistanud, et mulle ei meeldi telefonitsi suhelda...
Ma SMS'e üldiselt ei saada (kord või paar aastas) ja mul oli tookord tasuta SMS'ide arv null, nii et see mõte ei meeldinud mulle sugugi - nii ma siis andsin talle oma 'Pakisupi'-FB-nime ja ta hakkas mu ainsaks "sõbraks" enne VT'd.
(Muide, kui ma olin veel oma pärisnime all, siis ma tema sõbrakutsest keeldusin. Ütlesin (ja see oli tõsi), et VT ei luba mul endast pilte ja 'elupilte' postitada, kui keegi peale kõige lähemate sugulaste neid näeb. Vend samamoodi ei tahtnud toona, et ma jagaks tema laste pilte talle tundmatute inimestega.)

Nüüd, isegi kui ma korraks piilun FB'sse, et kesse meil Plekktrummi tuleb ja mis eelmine külaline külalisteraamatusse siis ka kirjutas, hoian ma alati end 'offline'. Aga ju siis VT'ga lollitades oli Chat end ise sisse lülitanud. (URRRRRR!!!)


E uuris, kuidas meil läinud on ja andis teada, et neil on nagu ikka.
Ja mina vastasin, et meilgi on nagu ikka ja meeldivalt vaikne. ( - - - Jah, see oli VIHJE!)
Tema vastas, et laps on laagris ja tema teismeiga on küll probleemne olnud.
Mina olin vait ja mõtlesin, et issand halasta, ma ei oska selle kohta midagi öelda ega küsida.
Olin tükk aega vait ja tema ütles, et eks tuleb ära kannatada.
Mina ütlesin, et loodetavasti läheb isepäisus peagi üle ja asendub veidi avarama, hoolivama suhtumisega.
Tema ütles, et loodame. Ja et ta on ise kõvasti arstide vahet jooksnud viimasel ajal.
Et need hädad ja nood hädad ja siis veel see...

No ...
Bhhhhhhh....

Kuulasin ja ägasin ja viisakusest midagi kokutasin kokku.
Lõpuks mõtlesin, et soovitan tal piimatooteid juua :D
Ma ei tea, kas ta sai aru, et ma olen KOHUTAVALT TÜDINENUD, või ta tõesti oli piisavalt intelligentne, et solvuda nõmedalt kiire ja lihtsa "lahenduse" peale, aga ta ei vastanud tükk aega ja kui vastas, siis teatas lakooniliselt, et on piimavalgu talumatus.

Mille peale mina vastasin mitte eriti kaastundlikult: "Oh issand halasta :D"
Ja tema jäi vait.
Ja mina lülitasin Chati välja.


Aga loomulikult oleksin ma võinud sama hästi temaga korralikult vestelda, anda talle need paar tundi oma päevast, mida ta tahtis üksi kodus olles, puhates oma probleemsest teismelisest, kes on täna laagris, sest muidugi on mul nüüd süümekad ja ma mõtlen tema peale kogu aeg.

E andis mulle aasta või paar tagasi oma probleemidest rääkides korraliku õppetunni. Teadvustasin esimest korda, et üle 30 aasta vana inimene, kes elab minust oluliselt aktiivsemat ja seltskondlikumat elu, võib olla emotsionaalses plaanis täiesti üksi. Sugulaste ja kõigi elu jooksul kohatud inimeste seas - mitte ühtegi sugulashinge, mitte ühtegi äratundmist, mitte kedagi, keda saaks usaldada. Olen talle selle õppetunni eest tänulik, see oli avardav teadasaam.

Ja muidugi on mul temast kahju ka.

Kuid olen hakanud mõtlema, et ka tema poolt on inetu toppida oma probleeme inimesele, kes temast sugugi kuulda ega mõelda ei taha. Aga äkki ta tõesti ei saa aru...? Et kui teine inimene rohkem kui 10 aasta jooksul
1. mitte kunagi ise ühendust ei võta,
2. ei näita välja mingit vaimustust, kui temaga ühendust võtta ja
3. on korduvalt keeldunud kokkusaamisettepanekutest,
siis see tähendabki, et teine ei soovi suhelda.

Igatahes tundub, et tunnen end igal juhul halvasti - nii siis, kui ma kaks tundi oma päevast "musta auguga" tegelen, kui ka siis, kui ma taipamatut inimest külmalt kohtlen, et ennast 'päästa ja säästa'.
Kui vahet ei ole, siis ma tegelikult eelistan viisakas olla.
Siis on vähemalt ühel meist sutsa parem olla.

Eks ma siis järgmine kord kuulan 'aktiivselt', kui see kord tuleb - kuid oleks jube tore, kui ei tuleks!

Probleem on eelkõige selles, et - iga tegu (sõna) seob.
Raske on midagi TEHA, et sidet vähendada.



Naabrimees ka äsja helistas ja palus, et ma laadiks tema arvutisse 80ndate diskomuusikat.
AGA ÕNNEKS MA POLE VEEL ÕPPINUD FILME JA MUUSIKAT ALLA LAADIMA!

JEEEEEE! :D


Ma ei jõuaks ära rääkida, kui paljudel kordadel on see, et ma ei oska mitte midagi teha, mu naha päästnud :D
Inimesest, kes midagi ei oska, pole kellelgi kasu.
I WIN!

Muahh!
Kaunist õhtut, tuvikesed! :)