See oli iseenesest igati tubli üritus, kuid oli selge, et kogu seda suhtlemisliini ajas tema ja mina lihtsalt reageerisin tema väljasirutustele - sõbralikult (nagu ikka), kuid leigemalt, kui talle meeldis.
Lõpuks hakkas minu leigus teda nii närvi ajama, et ta hakkas nimelt püüdma mind närvi ajada - et näha, kui palju ma tema poolt välja kannatan, mis siis näitab, kui palju ma temast hoolin.
Mõistagi sain ma peagi vihaseks ja saatsin ta kuu peale :D
Minul polnud seda suhet isegi heaga vaja ja mingeid väljamõõdetud jonnihoogusid polnud mul üldse mitte mingisugust kavatsust välja kannatama hakata.
Mõtlesin selle peale ja järsku taipasin - see on "story of my life".
Ei jaksa ära lugedagi neid inimesi, kellega olen kenasti suhelnud, kuni nad on minusuguse eraku jaoks liiga pealetükkivaks muutnud: mina hakkan reserveeritumaks muutuma, nemad jonnima ja vigurdama, väikesi passiiv-agressiivseid stseene tegema ja mina ütlen lõpuks: "Välja! Välja mu elust!" Ukse panen lukku ja võtme viskan ära. St sageli ma ütlen neile inimestele, et ma blokeerisin nende e-aadressi ja/või telefoninumbri.
Kusjuures ma mõtlen neile kõigile ikka :) ... ja sageli, enda hinnangul.
Et kas nad leidsid kellegi, kes vajas samasugust tugevat sidet... ja oskas neid samamoodi lohutada nagu mina.
Ma loodan, et nad leidsid.
Aga mõtlen nüüd sellele, et kust me küll kõik teame, et saame teise inimese armastuse /kiindumuse/ hoolimise suurust teada nii, et käitume halvasti ja vaatame, mis läheb läbi ja mis mitte? mis ja kui kergelt /raskelt välja kannatatakse meiega suhte säilitamise nimel?
Eks olen isegi selliseid vigureid teinud, et saada teada, mis seis on...
Aga see on üks äraütlemata nõme 'operatiivne tarkus' meis :D Parem oleks, kui seda poleks..., aga ju siis on vaja.
- Lähedus -
7 kommentaari:
Ma olen ka üsna eraklik. Aga minuga pole ka ükski inimene sedasi pealetükkivaks muutunud. Pole kunagi pidanud kedagi välja partsatama oma elust.
Olen suurepärana suhete mittehoidja. Mul on üks sõbranna, ülikoolipäevilt, ta elab kodumaalt kaugel. Kirjutan talle liiga harva.
Mõni tuttav on ka. Kui nad minuga ühenduvad, on tore. Kui mitte, on ok. Nad ühenduvad harva.
Vahel muretsen, et kas see mittesuhtlemine võiks tulla ja mind kunagi tagumikust naksata. Ei tea. Aga ega ma nagu ei suuda midagi teha ka, et rohkem suhelda.
Mulle inimesed meeldivad küll. Tahan neid vaadata. Tohutult huvitav. Aga rääkima ei pea.
Ma olen ka kartnud, et mittesuhtlemine maksab kurjalt kätte...
Lõppude-lõpuks psühholoogiaalased raamatud-artiklid ka korrutavad, et suhtlemine on vaimse tervise üks olulisi alustalasid.
Aga ma olen selles kahtlema hakanud...
Pealegi... teada ju on, et eemalt on väga lihtne inimesi armastada, aga katsu sa nendega ninapidi koos olla! :D
Ma kujutan ette, et erakuna metsas mediteerides on nii lihtne olla heasoovlik, aga kui tuled linna ja asud asju ajama oma 'palvete objektidega', siis ei taha muud, kui ruttu metsa tagasi joosta :D
Aga no üks kaugel elav sõbranna!?!
See on TASE! :D
Oi kui tuttav oli seda lugeda! :) Ma olen üsna kiirelt põgeneja, kui näen, et minuga liiga palju suhelda tahetakse. Pean end selles suhtes suureks egoistiks ja üks sõprusekatkestamine on siiani veidi hingel. Nimelt oli mul pime sõbranna, kellega olime mõned aastad nagu sukk ja saabas, igal pool koos. Olin enne seda sõprust mehe poolt maha jäetud ja üksik, ilmselt sellepärast see suhe nii tugevaks arenes. Ja siis ühel hetkel tundsin, et mul pole enam üldse hingamisruumi. Kui mina tulin töölt ja olin väsinud, oli temal vaja hädasti välja jalutama minna ja üleüldse, mul nagu polnudki enam oma elu üldse, kõike sai tema järgi sätitud. Tagantjärgi mõtlen, et oleksin pidanud ise rohkem iseloomu näitama ja julgema öelda, kui mulle miski ei sobinud, aga no kui su sõbrants on pime ja ise liikuma ei saa, siis tunned ju kohe süümekaid kui ei tule vastu inimesele. Asi lõppes sellega, et kolisin saarele ära, sõna otseses mõttes põgenesin ja nüüd saadame vaid korra aastas teineteisele sünnipäeva puhul kirja.
Aga nüüdki on nii, et kui keegi liiga sõbraks tükib, ma lihtsalt lasen jalga. Ja mõtlen samamoodi nagu siin üks eelnev kommenteerija, et millal selline käitumine võiks põhjustada ühe korraliku tagumikust naksamise mulle :D
Tjah, kadestan teid, et oskate jalga lasta...
Mu õde on ka selline, et ta lihtsalt teeb juhmi näo ja uimerdab minema :D - olen seda nii palju pealt näinud!
Mina aga kipun automaatselt reageerima inimeste vajadustele ja siis olen hädas.
Ka mul on üks suhtlemise lõpetamine väga hinge peal.
Elasin paar aastat ühe vanapaari juures, kus naispoole haridustee lõppes 17 aastasena ja seda oli tema jutus kõvasti tunda. Kui ära kolisin, jäime suhtlema. Peagi suri mees ja ma suhtlesin vaid selle naisega, aga see oli NII RASKE. Nagu pudikeeles kirjutasin talle ja pidin vaatama, et üle ühe koma ei kasutaks lauses. Nii et kui ta ükskord kirjutamistega pika vahe pidas ja siis nelja-viierealise kirja kirjutas, jätsin vastamata. Kinnitasin endale, et ilmselgelt tema ise ka pole huvitatud. Kuid ma teadsin, et see pole tõsi ja hiljem sain aru, et ta oli insuldi saanud... ja püüdis sellest hoolimata mulle kirjutada, käekirjast mitte välja paista lasta - kui raske see pidi talle olema!
Kuid kaastundest ja viisakusest pole hea/õige/aus suhelda...
Kahjuks olen ma seda tüüpi inimene, kellele igasugused uued tuttavad "saame veel kokku" sõnumeid saadavad. Olen kindel, et asi on lihtsalt selles, et olen suheldes avatud ja luban teisele inimesele tema vaate asjadele... ja ma mõtlen kogu aeg, et kuidas saab keegi üksildane olla? Kas see pole väga lihtne: lihtsalt mõista, et teine inimene käib oma teed mööda ja ta tohib seda teha, ole soe ja hooliv nii teiste kui enda vastu ja mingist üksildusest ei saa juttugi olla.
Teisalt ma arvan, et kui inimesel on elus (olnud) teine inimene, kes tunneb teda läbi ja lõhki ja ikka (või lausa seda enam) armastab teda, on lihtne suhtlemises tagasi tõmbuda. Kes pole leidnud ilusat pühendunud armastust, kasvõi mõneks ajaks, jääb ikka välja sirutuma ja otsima. Vähesed on nõus leppima sellega, et hingesugulast ei leidu nende jaoks, või mis veel hullem - jäämagi kahtlema, kas nad pole ehk armastust üldse väärt?
Ma mõtlesin täna kohe pikalt selle üle, et kas tõesti on nii, et mõni jääb ikka välja sirutuma ja otsima - nii tabavalt öeldud. Ilmselt see nii ongi.
Ja siis mõtlesin veel, kui valesti võib tõlgendada inimest, kes jätab mulje, kui superhea suhtleja - vähesed teavad, et ta käitub nii vaid sellepärast, et tunneb vastutust ladusa suhtlemise eest ja lihtsalt pingutab kuis jaksab, et olla sõbralik ja avatud :) Kuigi parema meelega poeks üldse peitu, sest ei vaja nii intensiivset suhtlemist :)
Jaa - mida 'kaugem'/'võõram' inimene, seda raskem.
Postita kommentaar