Tobe tõbi

Mmmhh, mul on viimase kümne aasta jooksul mõned korrad tekkinud paroksümaalne tahhükardia.
See on selline südame rütmihäire, et südame löögisagedus hüppab puhkeolekus järsku 200 ligi. Muidu on mu südame löögisagedus normaalne 70 lööki minutis, varahommikul enne voodist tõusmist isegi alla 60 :), aga jah... aeg-ajalt tuleb sellist vastikut kõmistamist ette, sest süda mitte ainult ei tiksu kiirelt nagu mõnikord minestamise eel, vaid ikka põmatab jõuliselt, nii et riided hüppavad ja hääl vibreerib. Mitte et sellise hoo ajal üldse eriti rääkida saaks.

Olen seda vahel ikka guugeldanud ja loen, et see on eluohtlik seisund, aga - see võib kesta ainult 5 minutit! Tavaliselt kestab küll kusagil 40 minutit. Ja diagnoosida saab seda ainult sel ajal, kui see parasjagu toimub :D. Aga ma ei hakka ju kiirabi kutsuma, kui see võib 5 minuti pärast möödas olla. Selles mõttes jube tobe seisund.

Tegelikult õnnestus mul eile õhtul esimest korda sellise hoo ajal oma pulssi mõõta, sest sõrmega mõõtmiseks on see liiga kiire ju! Ma sain lihtsalt öelda, et süda klopib, aga see ei tähenda mitte midagi, kui sul kord aastas süda klopib :p, eriti kui sa nagunii antidepressante võtad ja üldse - ma olen niiiiiiii harjunud, et ükskõik, mis tervisehäda mul on - nagunii on psühhosomaatiline. Nii et ma ammu-aastaid ei viitsi tavalisi arste külastada. Üle 20 aasta. Ma lihtsalt mõtlen, et stressivaba elu ja blaa-blaa on kõik, mis ma enda heaks teha saan. Eile oli mul esimest korda käepärast vererõhuaparaat, mis mõõdab ka pulssi. 40 minuti jooksul mõõtsin lausa seitse korda :D - pulss kõikus 174 ja 199 vahel.

Aga ma olen alati ju ellu jäänud :D, obviously.
Kuigi eks see ebamugavustunne on nii suur küll, et ikka alati mõtled: ma võin praegu surra.
Aga noh, minus see iseenesest erilist muret ei tekita. Olen mitu korda elus tõsiselt enesetappu kaalunud ja korra selleks isegi rahulikult ja kenasti nädalate kaupa valmistunud, nii et ma alati mõtlen, et kui ma nüüd suren, siis on vähemalt see inetu enesetapu-teema igaveseks maas. Või noh. Järgmise eluni võibolla :p Igal juhul, südame kätte suremise mõtte juures ma alati mõtlen, et... niigi tubli olen olnud ja niigi kaua elanud - palju kauem, kui mõnel ajal arvanud olen. Ja ikka ikka puhtast viiiiiiisakusest lähedaste vastu elan ja teenindan siin, keda parasjagu vaja :)  Kuni seda hinnatakse ongi kõik korras.

Nüüd jälle... istun ja mõtlen, kas helistan perearstile või ei.
Mida temagi teha saab? See oli ju eile õhtul ammu ära.
Ja ma olen 10 aastat nende hoogude ajal ellu jäänud - miks ma edaspidi ei peaks?

Mis te teeksite?


----

Lisatud mõni tund hiljem:

Na-na-na-na-naa, panin ikka arsti-aja kirja. 
Tundub, nagu oleks mul emana selleks mõningane kohustus.

Tegelikult esines VT'l seda 5-6 aastasena ka kaks korda ja siis me käisime küll südamearstil.
Tema ütleski, et selle 'sündroomi' (või mis iganes ta ka on) kindlakstegemiseks tuleb kiirabi kutsuda, sest pärast pole seda enam kusagilt näha. VT sai suurest ehmatusest terveks :D, st pärast südamega ultrahelis käimist pole temal seda kloperdamist enam olnud.
Mul on hambaarstiga tavaliselt nii, et kui aeg hakkab kätte jõudma, ei pakitse enam miski ja pole midagi kurta - nii ei ole viitsinud minna ka. (Mõistagi ma helistan päev varem ja teatan oma mittetulemisest.) Mul on õnneks head hambad... isegi kaks piimahammast on veel suus (nende all polnud jäävhambaid, nii et uus hammas ei lükanud neid lahti).