kolmapäev, 2. märts 2016

MAI LOOG "Minu Tai. Sinimustvalge jänku igaveses suves"

Olin üpris kindel, et olen seda raamatut kunagi juba lugenud, nii et guugeldasin pealkirja koos oma bloginimega, aga midagi ei tulnud, seega on asi ilmselt lihtsalt selles, et raamat oli mul ühes lugemissoovide märkmikus esilehel ja jäi iga kord silma, kui sinna midagi juurde kirjutasin.

Guugeldades aga jõudsin tohutu kriitiliste kommentaaride laviinini. Nii paljusid inimesi häiris pidev oma välimuse ja austajatega kekkamine ja ohtrad riidešoppamiskirjeldused.

Mind see umbusklikuks ei teinud, sest mulle meeldib Hello Kitty ja muu selline ninnunännu :D
Tegelt ka! :D

Esimesed 70 lehekülge mõtlesin kurvalt eestlaste peale, keda see igavese nooruse ja suve kirjeldamine nii närvi ajas. Miks mitte keskenduda positiivsele ja rääkida sellest, mis rõõmu teeb? Pealegi olen ma paari Minu-sarja raamatu juures tagasi kohkunud sellest, et reisusell polnud eriti hea jutuvestja - Mai (kes litritega bikiinide jutu vahele korduvalt märgib oma doktorikraadi) on ladus jutustaja ja oskab ka ammuseid dialooge kirja panna. Mind ikka hämmastab, kuidas inimesed seda suudavad. Mina VT naljakad ütlused märgin naermise ajal juba üles, sest kohe läheb jutt ju edasi ja enam pole väljendid ega mõnikord isegi toon meeles piisava selgusega, et seda edasi anda. Nii et hästi kirjutab ja ma täitsa usun, et tegemist on haritud inimesega.

Paraku hakkas mullegi see raamat kusagil poole peal üksluise ja sisutühjana tunduma. Kui kaua sa seda austajate- ja litritega bikiinijuttu ikka kuulad? Ja kahjuks oli ta veidi varem kellegagi kahasse Taimaast juba kirjutanud - soovimata end korrata rääkis Mai Taist siin n i i i i ivähe. Usun, et enamik Minu-sarja lugejaid soovib teada, kuidas kohalikud sellel võõral maal elavad ja mis äpardusi võõramaalasel seal ette võib tulla, mitte mis kostüümi ta ostis, mis värvi olid seekord ta jänkukõrvad ja kui kõvasti austajad vilistasid.

Selles mõttes tühjavõitu raamatuke.

Kirjeldatud sündmustest tõusis huvitavana esile vaid üks. Nimelt tuli Mai koos sõbrannaga järjekordselt peolt hotelli, aga ei saanud tulesid põlema. Kottpimedas aga kontaktläätseid silmast ära ei võta, eriti veel mitte kõige kainemas olekus, niisiis pidi ta otsima valvuri (või kes seda enam mäletab, mis mees see oli), et too tuled põlema aitaks. Valvur ilmselt pidas hämmastavat palvet ettekäändeks, nii et Mai pidi ta tänusõnade saatel füüsiliselt uksest välja lükkama. Pani siis jänkutüdruk endale napi öörõiva selga ja avastas siis, et voodipeatsis on lamp nagu prožektor ja mingit lülitit kusagil pole. Lippas siis aga oma tillukeses babydoll-kostüümis uuesti valvurit otsima, kes oli nüüd veelgi enam veendunud, et Suur Valge Jänku on tema peale maias. Otsisid kahekesi kogu voodiümbruse läbi, kuid lüliti leiti lõpuks ukse kõrvalt.
Vaat see pilt tegi nalja - ja jääb mulle sellest raamatust meelde.

Üks kenamaid kohti naiselikkusest:

"Tants teeb naise võimsaks, ühendab ta maa ja taevaga, muudab ta jumalikuks. Mis selgitab, miks Isaani külatüdrukutest go-go-tüdrukud ilma vaevata rikkaid häid austajaid leiavad ja kiirelt abielluvad. Neil on meeste üle jumalik võim! Ei ole vaja sul käpikukudumisoskust ega ülikooliharidust, julge olla avalikult omas  kehas - ilus, vaba, maine ning taevane."

Mõistagi võib nuriseda, et konkreetselt käpikute kudumisega Tais ilmsetel põhjustel tõepoolest mehi ei võrguta (kuigi tegemist on sümboliga, millest iga mitteiriseja kenasti aru saab) ja milleks neid mehi üldse vaja on, aga ma ka ei kujuta ka elu ilma kirgliku nautimiseta eriti ette. Õnnega on koos need, kel mõistusega kaasa on antud võime väikestest asjadest rõõmu tunda ja kes on loomult ühtaegu ärksad ja sensuaalsed.

Tegelikult meeldisid mulle väga need kohad ka, kus kirjeldati Tai inimeste suhtlemistavasid - et ikka kenasti ja naeratusega saab seal asjad aetud. Ei alandata teisi. Head toitu pakkuvates tänavakohvikutes istub ka rikkaid kohalikke kõrvuti 'töölisklassiga'. Mõeldakse selle peale, et kui ma lasen mototaksol end kohale viia või maniküüris oma küüsi lakkida, siis ma annan tööd inimestele, kes seda vajavad. Ja tööandjad ka võtavad võimalikult palju inimesi tööle, nii et pediküüris on sul kummagi jala jaoks üks '(pedi)küürija'. Nii saavad töökaaslased alati teineteist toetada.

"Vihane nägu ja teise peale karjumine pole Tais tegelikult kombeks. Seda juhtub väga harva ning sellega on raske saada soovitud tulemust. Enda ja teise "nägu" tuleb hoida. Karjuja kaotab lõppkokkuvõttes ise näo."

"See ongi Naeratuste Maa võti. Üksteise suhtes ollakse sõbralikud, heatahtlikud ja paindlikud. Teise inimese ego ei tohi solvata, iga inimese "nägu" tuleb hoida. Tai kultuuris on hinnatud inimesed, kel tugev ja kindel sisu, kuid pehme, paindlik ja naeratav koor. Olla teiste suhtes lahke on tai keeles nam jai, otsetõlkes "vesi, mis voolab südamest".

Kokkuvõtvalt ütleksin, et mul on autori üle hea meel, et ta veel viiekümnele eluaastale lähenedes nii krapsakas ja kaunis oli - ma ei arva, et see peaks olema eesmärk, kuid kui sa oled rõõmus, aktiivne ja atraktiivne ka pärast kahekümnendate eluaastate lõppu, siis jumal küll!, seda tuleb ikka täiega nautida :D ja üldse tasub enda üle rõõmu tunda iga kandi pealt, kust vähegi annab - aga tervikuna kippus see raamat jääma üksluiseks.

5 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Googelda:
Tõnn Sarv:Tai naine
Ei mäleta,kas selles jutus, aga kuskil tal on kirjas, et nood on ettearvamatud oma "sisisemisega",kui vihastavad. Sarv oli tailannaga abielus.

Skarabeus ütles ...

Oo,ma ei saa ütlemata jätta, et polnud Tõnn Sarvest kaua midagi kuulnud,nüüd lõin sisse "Lord,viimane vaatus" ja pidin pikali kukkuma:tailanna võib ikka v ä g a uss olla!

karikate emand ütles ...

Tõnn Sarv on ju see ärimees, kes hästi lihtsalt ja arusaadavalt tõlkis Lao-Zi Daodejingi. See on küll raamat, mille puhul iga tõlge on huvitav - olen mitut lugenud nii eesti kui ka inglise keeles ja erinevused on märgatavad, aga kõik tõlked on põnevad.

Jaa, Elizabeth Gilberti raamatus hakkas ka nunnu kohalik Aasia naine - autori sõbranna - raha välja petma. Kusjuures oli tore inimene, aga ebakindlust on sealkandi elus ilmselt ikkagi nii palju, et kui võimalus on, siis kasutatakse juhust.
Ei tea, kas asi on kultuuris või indiviidides, üldistada ei julgeks, aga ... :/

Aga näiteks üks mu lapsepõlvesõbranna ütles oma abieluväliste laste ja nende kummaliste võõramaalastest isade kohta seda, et ta on ise nii igav inimene, et selleks, et ta elus üldse midagi toimuks on tal kaaslasteks vaja utopiste ja muid Kõndivaid Katastroofe :D

Näiteks võiks öelda, et minu venna abielu lõunamaalannaga kukkus läbi, kuid tegelikult ma mõtlen iga päev, et see avas mu venna, kuidagi. See oli nii erinev ja intensiivne suhe. Ja nii mu õde kui ka vend on tänu kogetud armastusele palju 'taktiilsemad' ja ütlevad hellitussõnu, teevad pai, kallistavad möödaminnes - seda kõike polnud neis enne oma võõrast verd armastatutega kohtumist. Ja üks huvitav asi veel - kui neil omal pere tekkis, siis hakkasid nad märgatavalt enam hindama seda, kui ma nende jaoks midagi valmistasin või näiteks, kui mõõtsin vennal kõrgevõitu vererõhu ja järgmisel kohtumiskorral kohe jälle vererõhuaparaadi välja koukisin, siis oli ta nii liigutatud, et keegi tema pärast muretseb, tema eest hoolt kannab. Nii et kuidagi ei saa venna suhet apsuks lugeda - see oli midagi vägevat ja ilusat mu meelest :)

Aga lugesin Sinu soovitatud tekste - oli huvitav, lisasin selle blogi oma Feedly 'fiidi' kategooria alla 'mõtlevad inimesed' :)

Valed pole üldse minu maitse, ammugi nii alatud, nagu Sinu poolt viidatud tekstis. Mina sellises olukorras oleks ka lihtsalt vait ja hoiaks eemale. Ma püüaks sellele mitte mõelda ja oma eluga edasi minna. Eks ta üks kole lugu olnud ja nukker, et sellelaadseid lugusid Aasia naistest on tohutult palju!

Eve Raudla ütles ...

Mai ei näinudki eriti Taid.Ma mäletan,et ta kirjutas,et viibis nii kodus kui tööl konditsioneeritud ruumides ja päeval väljas ei käinud.Lõunale vist siiski sõitis velotaksoga.

Eve Raudla ütles ...

Mai Loog mängis ju hiljuti Pilvede all sarjas õdede tädi.Nüüdseks on tast küll eakas inimene saanud,hoolimata päikesest hoidumisele.