Natukene aega hiljem jäi ta õudselt kurvaks. Püüdsin sellest algul mitte välja teha ja teda rõõmsamate toonide peale tagasi kruttida, aga ei õnnestunud ja ma palusin tal rääkida, mis teda vaevab.
Ta ei tahtnud algul öelda, aga siis seletas nina krimpsutades, et tal on väikesest peale olnud arvamus, et kui ta kellegi kohta midagi halba räägib...
Mina pistsin 'arusaavalt' vahele: "... siis räägib keegi teine samal ajal sinust halvasti!?"
Aga ei!
Temal on selline uskumus, et kui ta kellegi kohta midagi halba ütleb, siis selle inimesega juhtubki midagi halba - kas hakkab tal pea valutama või läheb ta kellegagi tülli, kaotab midagi olulist ära või teeb midagi katki.
Sellepärast ta siis vabandabki iga kord ette ja taha, kui ta kellegi kohta midagi mitte-nii-ilusat ütleb...
Täitsa ootamatu teadasaamine...
Kui tal on nii suur usk oma sõnade 'ärasõnavasse jõudu', siis võiks panna ta ju igasuguseid affirmatsioone ütlema :D, et "aastal 2015 ostame me oma korteri pangalt välja" või "leiame hamstri matmispaigast poti kulda"... :p
Mina sellesse ei usu, nii et minu ütlemistel pole jõudu :p
Aga tegelikult... leian, et see on päris ilus mõte - see arusaam sõnade haiget tegevast jõust ka kolmanda isikuga rääkides.
Samas on VT ütlemised alati nii süütud ja viisakalt-pehmelt väljendatud, et ta ei peaks oma südant valutama... Mina räägin siiamaani mõnuga, kuidas üks klassikaaslane (kes, pole mul ammu enam meeles) kirjutas bioloogia tunnikontrollis, et õie osad on "kroonlehed, tupplehed, emakas ja isakas"! :D Nii naljakas ju minu meelest, ja natuke kurb, et VT on selliseid asju edasi rääkides endas pettunud.
Tal on endale nii kõrged nõudmised ka moraalses plaanis...
See pole ju üldse halb, aga kuidagi nukker on tema pärast...
9 kommentaari:
Ütle VT-le, et kõige olulisem on see, kuidas ta inimesest tegelikult mõtleb, kui ta ei hinda seda inimest halvaks, nõmedaks ja imelikuks, siis ei tee ta talle ega endale nende sõnadega midagi halba.
Ma näen, et ta ei mõtle halvasti teistest vaid näeb asju kui fenomeni, ja see on elus väga vajalik oskus. Ta ei tohiks kindlasti süüdi tunda ennast, no ausalt! :)
Nii armas kommentaar, Maarja, tegi kohe südame soojaks! Aitäh! :)
Oh, kui suudaksin vaid oma lapse ka nii "kujundada"... eks tuleb ise eeskujuks olla.
Maarja mõte on ka väga hea.
Hm, jah - keegi suurkuju ütles, et eeskuju pole mitte lihtsalt parim õpetamisviis - vaid ainus! ;)
Minu kogemus on ka see, et sõnadel on jõud. Kunagi avastasin, et iga kord, kui olen ennast mingi hädavalega välja vabandanud, et ei saanud seda või teist teha või jäin x põhjusel hiljaks. siis on peaaegu alati see ka tegelikkuses juhtunud. Seetõttu olen püüdnud hiljem ikka ja alati tõtt öelda:)
Wow! Laususid/nõidusid iseenast ära! :D
Sa peaksid ka proovima positiivsete ennustuste ütlemist nende asjade kohta, mida Sa soovid :D
Kui mina väike olin, olid mul mõned unistused... asjad, mida palusin öösiti enne magama jäämist (ja unehäired olid mul juba lapsena). Podisesin oma soove kümneid, kui mitte sadu kordi igal õhtul... Miski nendest soovidest ei täitunud, kuigi midagi võimatut ma ei palunud :D
Nii et mina ei usu.
Ja selle tulemusel minu soovid ei täitu nagunii.
Aga Sina peaksid tõesti proovima! :D
Ma arvan ka, et sõnadel on jõud, ma arvan, et sõnad ja mõtted on natuke nagu elusolendid. Samas ma näen, et nendega seoses ei saa mingeid reegleid teha, muidu juhtub nagu VT-ga juhtus, et ta teab seda "reeglit", et ei tohi halvasti öelda ja siis piinleb ja ei julge rääkidagi enam minegeid asju. :)
Alati on hea oma südamesse vaadata ja näha, mida ma sellega öelda tahan, mida ma ütlen. Kui näed, et seal on mõistmine, arusaamine ja hellus, siis jaga teisega seda, mida sa oled näinud ja kuulnud, see annab maailmale palju juurde. Asi läheb käest ära, kui hakatakse hinnanguid andma. On ju suur vahe, kui me räägime lugu nagu me seda nägime/kuulsime, neutraalselt ja mõistvalt, või me räägime seda omapoolsete hinnangutega...
Jah, heal inimesel on kerge olla avatud ja avameelne, sest ta ei pea muretsema, et tema jutt kedagi solvab. Ta ei pea iseennast tsenseerima enne, kui suu lahti teeb.
Mari, minule õpetas vanaema, et kunagi ei tohi mingiks ettekäändeks valetada laste haigusi, siis need tulevadki.
Ja veel vanaema õpetusest ( alles hiljem sain teada, et see on piiblist) - ära tee teisele seda, mida sa endale ei taha.
Võib olla VT alateadlikult järgib seda. Ta ju ei taha, et teised temast halvasti räägivad?
Postita kommentaar