Imelik, et keskkooli ajal kirjutasin kaks kaustikut täis ja siis ülejäänud 17 aasta jooksul on üksainus kaust täis saanud :D
Tänased luuletused on Timo K. Mukka raamatust "Maa on patune laul", mis räägib külapervertidest :D, ei, tegelikult lihtsate inimeste lihtsast 'armastusest'. Mõnede peatükkide vahel on vabavärsis luuletused, milles jutustatakse omaette lugu - lugu armumisest ja kirepalangust. Noor naine lõõmab aeglasemalt ja sügavamalt, vanem mees armub vuhinal ja tema vuhin saab suve lõpuks otsa. Midagi pole parata, süda jahtub. Naine ei suuda seda uskuda, püüdleb mehe poole, kuid mees keerab selja - tema süda on nüüd sama külm kui surm, mida hüljatud tüdruk igatseb. Tal on kahju, aga nii see on.
Ma kirjutan ümber kaks viimast lugu.
***
Minu armas see tuleb randu pidi mu juurde
Minu armas see tuleb, kui kutsun
Mu huulte ja kaela viisisid tunneb mu maa ja mu rand
Minu armas see lapsena saabub ja tunda tahab.
Oh armas mu armas
minu hurmav lind nõnda küsib.
Muu olen kui arvad
Olen teine kui tead sa
Olen võõras kui otsid olen surnud kui käid
mind otsides külast külla
Minu armas see vajub vette ja nutab
Ära armastust hülga
Ära ole nii uhke
Ära kihuta mind enda juurest - sinu oma ma olen
olen kõik mis sul on - oled kõik mis mul on...
Minu armas see nutab nõnda
laulab laulude laulja udusse sõudes ära
Oma armsa ma hülgan
Oma armsa ma annan
Minu lind mu järele ujub...
***
Oh mu nooruke neitsi, kas oled sa siin
sa ju udu sees ujud
Tule siia ja istu mu paati
/.../
Kuhu läinud on abajalt luik
Kes mu rohused rannad küll viis...
Oma armsa ma rannale lasen
Oma mäed olen tühermaaks teind
Oma armsa ma paadist tõukan.
Minu armsama rind on nii üksi
ja mu kallis langetab rindadelt käed
ja kätel püüab mu juurde
Oh mu kallis
süda on külm
ja sammal kasvab mu kätel
Minu reied mullas hajuvad põrmuks
Ja haua peal rist juba pehkinud on.
Olen maa
Olen muld kuhu tahad.
...lahkumine...
11 kommentaari:
Ma ükspäev avastasin, et Su bloginimi on selges eesti keeles, ma nimelt kunagi ammu, kui ma kuskil "karikate emand" nime lugesin, siis ma lugesin "karikaate emand", nagu mingi jaapani nimi või nii. Nüüd on raske lahti saada sellest kombest, ikka oled jaapanipärane Karikaate. :)
Hihii, karikaate emand ehk karatee-mutt! :D
Arigato! :D
'Karikate emand' on tarot'-kaart - karikate masti kuninganna. Kui blogimisega alustasin (eelmise blogiga), siis olin just huvitatud tarot-kaartidega ennustamisest. See huvi kadus, aga nimi oli juba olemas. See oli ladumistel lihtsalt minu isikukaart, kuni tuli kogu aeg mind kirjeldama ja lõpuks jätsingi nii.
Alles mõned aastad tagasi ladusin kaarte Mehe ja VT kohta - ja täiesti selgelt tulid nende kaartideks vastavalt Mõõkade Kuningas ja Mõõkade Printsess. Aga minu blogis olid nende nimed juba ammu paigas ja muutma enam ei hakanud... välja arvatud see, et Väikese Tüdruku suuremaks kasvades jäi ta VT'ks :)
Mul oli ettekujutus mingist müütilisest idamaisest tegelasest :) Arvatavasti oskab too ka karateed :P
Nüüd pildilt vaatan, et on jah karikad peal.
Miks kaartide huvi kadus? Mulle on tundunud pigem, et kes sinna sisse lähevad, enam välja ei saa :)
Selline lugu, et küsimused oma elu ja valikute kohta said otsa. Kadus ära see paine, et mis meist saab :D Ja märkasin seda, et kui ma niisama ladusin, siis ma midagi huvitavat ei näinud ka seal.
Pealegi pole ma suurem asi tõlgendaja. Tavaliselt nudisin tõlgendused selliseks 'keskmiseks' ja alles aasta või rohkem vanu üleskirjutatud ennustusi vaadates sain kaartidest aru.
Veel - halba ma lihtsalt ei uskunud :D
Aga halbu asju näitas ka... jälle, tagant järele sain aru.
Aga peamine põhjus on selles, et olen märganud, et kui mul on tõesti mure ja mingi küsimus väga vaevab, siis kaardid laulavad mulle väga hea ja täpse ennustuse - ole ainult mees ja loe õigesti välja! :p
Aga kui ma niisama ajaviiteks laon, ilma et mind miski küsimus vaevaks, siis tuleb ka selline niisama-vastus. Mulle tundub, et kaartidele ei meeldi, kui neid 'niisama' laotakse.
Aga kummalisel kombel mul lihtsalt puudub igasugune huvi tulevikku teada. Tegelikult on mul mitu aastat olnud 31. detsembri peale märkmikku kirjutatud, et teeksin uue aasta kohta endale, Mehele ja VT'le ennustuse - ja ma lihtsalt pole viitsinud!
Kuid tahan alles hoida seda võimalust ja võimet, nii et iga mõne kuu tagant lehitsen mõnd oma tarot-raamatutest, ehk püüan teooriat ikka meeles hoida.
Aga küsimusi elu või valikute kohta lihtsalt pole. Lihtsalt elan! :)
Ühesõnaga mingil eluperioodil olid kaardid toeks, nüüd saad ilma ka :)
Ma mässasin pendliga, see tõesti liikus, aga lõpuks tundus mulle, et see liikus sinna vastusesse, kuhu ma seda tahtsin liigutada :)
Ahhaa, ja see tuletab mulle meelde, et minu ennustamishuvi teades kinkis üks inimene mulle pendliga raamatu või midagi. Mul oli kingi üle nii hea meel, aga... see on mul kilest lahti võtmata riidekapi põhjas.
Ma ei karda ennustada, aga... ma ei oska seda seletada... ilmselt piisab mulle täiesti sellest, mida ma nagunii tean. Olen kindel, et millalgi võtan selle kingi lahti ja kukun pendeldama :D, aga...
Kaartidest veel -
mäletan hästi, et kaardid ütlesid iga kord ühe hästi nunnu inimese kohta, et ta on täiesti ebausaldusväärne, no kõige halvemad kaardid tulid tema kohta alati, ja mina ei uskunud :p, aga kõik oli õige.
Seepärast ka on ennustamishuvi vähem, et ma ju ei võta õppust ega kohanda ennast - omast arust tean ise ikka kõige paremini :S
Samas tekkis just selle õppetunni järel tugev respekt oma tarot'-paki suhtes ja niisama teda (kaardipakki) "käperdada" ei taha.
Jah, ma arvan, et meil on omad õppetunnid, mis meil vaja läbi teha, elu lihtsalt vajab ebatäiuslikkust, et saaks eksisteerida. Kaardid võivad võibolla äärmisel juhul vaimselt ette valmistada inimest selleks, mis tuleb. Aga ma ise hea meelega ei näpi üldse tulevikku, see loob pähe liiga palju valesid mõtteid ja ettekujutusi, millesse on kerge kinni jääda, olen nii valge leht kui võimalik elu käikude suhtes :)
Aganoh, aastahoroskoobi lugesin ikka läbi ja sain inspiratsiooni, aga see on natuke selline üldisem ennustus ka.
Just! :)
Minul on täpselt sama kogemus tarot´ kaartidega :). Mingil eluperioodil vajasin väga nende nõuandeid, aga muidugi suvatsesin ma uskuda ainult neid asju, mis minule sobisid. Tegelikult rääkisid nad kõiges alati õigust, nagu alati natuke hiljem selgus. Ja siis ühel päeval oli nagu sein ees - ma ei tahtnud enam mitte midagi teada, tahtsin, et elu läheks omasoodu, ilma et ma teda kogu aeg kuidagi mõjutada püüaksin. Sellest hetkest on nüüd möödas 5 aastat ja vahel väga harva võtan ja vaatan. Aga tõesti väga harva. Ja ikka räägivad nad alati õigust :)
Ohhoo, väga vahva, et meil kogemused niimoodi kattuvad! :)
Postita kommentaar