Episoodid

Viimased päevad on olnud kirjud. 

Kirjad on olnud kirjud :), harvad sõnad täis tähendust...

Näiteks võttis minuga FB's ühendust mu lapsepõlvesõbranna. Mõistagi pidin ka talle kirjutama, et mu sõbralist on ainult sugulastele ja kõige lähedasematele sõpradele (ühele sõbrannale, tegelikult :D - mu teine sõbranna ei armasta Facebooki :D ), kuna muidu ei luba VT ja mu Õde oma pilte jagada ja Vend ei luba oma laste pilte jagada (ja oi, kuidas ma tahaks teile Leenut näidata!!! - te ei kujuta ettegi!) ja nii poleks FB'l minu jaoks üldse mõtet.

Ta kirjutas, et mõistab ja püüdis lihtsalt kadunud kontakti kaotada.
Ta kirjutas: "Sa olid armsamaid hingi minu lapsepõlves."

WOW!

Ma pole siin blogis ka teinud saladust selles, et enda teada olin õel, salakaval, silmakirjalik ja kade laps... ja hakkasin muutuma alles pärast aastapikkust ravi psühhoneuroloogias, kuna alles siis sain aru, et mu õnn on enda kätes ja veel - minu käes on võimalus ka teiste inimeste päevad ära rikkuda või kenamaks teha...
Aga äkki ma polnudki lapsena halb inimene?
Ma olen kogu aeg mõelnud, et olen nii palju arenenud ja nii tubli :D, aga äkki ma polegi arenenud :D, lihtsalt enda suhtes mõistvamaks muutunud :D

Igatahes olen pahviks löödud sellest väikesest lausejupist.

Mõned päevad tagasi aga ostsin sõbrannale (sellele ainsamale, kes mul FB's on :D ) kingituseks tsitaadiraamatukese, selline väike armas kingitus - tema kingib VT'le kogu aeg lastekirjanduse klassikat, aga mina... niisama, väikest armast värki...

Lehitsesin seda kodus ja... boom!... seal on tsitaat ka Mehe kunagiselt elukaaslaselt, kes meid kohtusse kaebas, kui Mees haiglavoodis lamas ja elatisemaksed väiksemaks jäid.

Mõtlen, et kui ma selle nüüd sõbrannale kingin, siis ta arvab, et ma selle tsitaadi pärast ostsin...
Aga endale ka ei taha jätta... :(

Nii vähe sõnu ja nii palju tülinat.

Tsitaadid nopitud FB'st...