Veel Aarma mõtteid...

... sedapuhku raamatust "Bhutan - imetabane maa".

* Hindud on arvamusel, et tegevus pole tähtis, ka mitte heategevus. Tähtis on ainult olelus. Milleks inimkonda õnnelikumaks teha, õpetada ja parandada, kusjuures ju kaht sarnast inimest pole olemas. Igaüks seisab täpselt sellel arenguastmel, kuhu ta oma uuestisündide ajal on jõudnud ennast üles töötada. Ta naudib ja kannatab just nii palju, kuivõrd ta ära on teeninud. Vahetult ei saa teisi üldse abistada. Ka kõige paremini organiseeritud heategevus ei vähenda selle maailma hädasid. Kuna õnnetus ja õnn olenevad inimese sisemisest seisundist, siis ei muutu ka väga soodsate väliste tingimuste paranedes kahjuks midagi. Teiste heaks töötamine, heategevus ja eneseohverdus on head selleks, et heategija sisemiselt areneks, mitte et sellega teisi oleks abistatud. Enda pärast peab inimene head tegema, see viib meid täiuslikkusele lähemale. Kes juba on täiuslik või selleni jõudmas, ei vaja enam selliseid karjatusi. Ta on igasuguse tegutsemise eesmärgi juba saavutanud.
Mõnikord tundub see hindude loogika, et kõik väärivad oma saatust, mistõttu pole vaja appi tormata, hästi mõistetav, siis jälle mitte. Näiteks, kui inimene on hädas ja tema teele satun mina, kes ma saan teda aidata, siis ilmselt ta ju väärib minu abi – muidu poleks mina tema teele üldse sattunudki. Samas usun (ja olen korduvalt valusalt tunda saanud), et iga tegu tõesti seob, ja alati ei saa sa ette näha, kuidas. Ma ei mäleta, kes seda ütles, et tegudest on kõige rohkem mõtet askeesil – seob kõige vähem. Ma tunnen sageli, et see on õige, täiesti tõsi... - parem on mitte sekkuda. Teed midagi paremaks ja saad portsu tänuvõlglasi-sõpru - midaasja sa peale hakkad siis nendega??? Ja tõsi on ka see, et mida paremini ma olukordi ’läbi näen’, seda vähem näen ma põhjust sekkuda sõna või teoga.

* Töö on ainult abinõu, mitte eesmärk.
Kuid kui arenemata inimene ei tööta, siis ta kängub.
Siia juurde on mul veel väikeses kirjas lisatud: „Eurooplane-ameeriklane hindab oma väärtust saavutuste järgi, idamaalane meeleseisundi järgi.“
See on midagi, mille üle tasub mõelda. Ükskõik, mis elatustase meil on – kui meil pole meelerahu ja rõõmu, kui me oleme nipsakas elukaaslane ja närviline ema, siis pole me saavutanud kriimukestki.

* Kõikidel igavestel väärtustel on suhted olelusega, mitte saavutustega.

* Hindude ellusuhtumist on meiega raske võrrelda, sest see ei põhine mõtlemisel.

* Ära õpeta, kuidas teine elama/olema peaks – lihtsalt ole ise eeskujuks.