Up on the roof

Paar ööd tagasi nägin unes, et mul ei olnud und ja ma otsustasin minna jalutama.

Elasin mingis tulevikulinnas... kortermajas, millel oli neli nurkadest ühendatud tiiba, nii et keskele moodustus omamoodi sisehoov. Mina elamublokist ei väljunud vaid sõitsin klaasseintega liftiga üles katusele. Liftist nägin sisehoovis toimuvat. Oli öö, mõned poed olid avatud, neis jalutasid üksikud inimesed - nägin neid läbi klaasist katuse. Eskalaatorid sõitsid, nägin ülespoole sõitmas üht meest - pisike must kuju. Sisehoovi hoonete katused ulatusid umbes elamubloki poolde kõrgusesse, need olid ebaühtlase kõrgusega - mõnel poel/asutusel madalam lagi, mõnel ka läbipaistmatu. Korterite osas oli korruseid vast 15 ja sisehoovi kõrgeimad katused ulatusid siis kusagil 8 korruseni.

Korterite peal oli klaasist seinte ja katusega terrass jalutamiseks. See oli umbes nii lai nagu 6-realine sõidutee ja kuna iga majakülg oli umbes kilomeetrijagu pikk, oli katuse kõik neli külge läbi kõndides võimalik teha umbes 4-kilomeetrine ringkäik. (4 km on minu meelest täiuslik pikkus pisukeseks jalutuskäiguks - veel ei väsita, aga midagi ikka tunda on :) ).

Terrassi servad olid kuni rinna kõrguseni betoonist, sealt algasid klaasist seinad, mis kusagil 6 meetri kõrgusel kaardusid klaasist katuseks. Kui jalutada terrassi ääres, sai vaadata vastavalt sisehoovi või linnatänavatele. Kui jalutada terrassi keskel, jäi tunne nagu jalutaksid keset tähistaevast.

Oletasin, et mees, keda eskalaatoril nägin, tuleb ka terrassile, kuid minu unenäos ta sinna veel ei jõudnud. Vaatasin linna peale - all, vastastänaval käis mingi ülikoolipidu, noored hõikusid lustiliselt ja käis vahva värvidepillerkaar - vaikne ja väike ilutulestik. Seda pidu oli kuidagi mõnus vaadata, kõik tundus hästi sõbralik ja turvaline... Siis eemaldusin rinnatisest ja 'käisin üksi tähte valgel'...

Kui üles ärkasin, mõtlesin sellest majast kaua... mitu päeva! :)

Küll tahaks, et saaks päriselt ka niimoodi keset ööd oma kuubikust välja, katusele keset tähti kolama minna...