Kui ma oleksin ori...

Loen praegu Montesquieu "Pärsia kirjasid"... Algul oli kuidagi tüütu ja tobe - olen ikka nii 'selgelt' selguse poolt, et isegi kirjanduses häirib mind, kui sõnade taga on midagi muud. See raamat on satiiriline, mis on minu usinasti tegelikkust näilisest eristada püüdva ajukese jaoks suhteliselt... - kohutav! :D Et niigi raske on aru saada, kuidas asjad on või peaks olema - kui sinna juurde veel nimelt vigurdama hakata, siis võib raamatu rahus kinni panna, aru nagunii midagi ei saa.

Siiski hakkan nüüd - pärast kolmveerandi raamatu läbisaamist - vist ära harjuma. Vähe sellest, et ma leian siit huvitavaid mõtteid - mõned neist ajavad mu lausa keema.

Eelkõige teeb seda lugupidamatus, pidev põlastus, üleolek ka ülilolli juttu jahvatades. Muide - ma olen näinud ka päriselus, raamatutest väljaspool, tähtsusest puhevil inimesi lauslollusi valjult välja hüüdmas. Ja alati mehi. Kindlasti pole mehed naistest lollimad, kuid see rumal enesekindlus, et nende jutt on väärt kuulamist, on omane pigem meestele.

Aa, mul tuleb praegu üks anekdoot meelde, ihihiii :)
Otsib mees tööd ja leiabki. Tulevane ülemus näitab talle ruume ja ütleb: "Ega siin midagi keerulist ole: hommikul kell kaheksa käite kõik ruumid läbi ja panete laetuled põlema, õhtul veerand kuus käite jälle kõik ruumid läbi ja kustutate tuled ära. Saite aru?"
"Ääää - ei!" vastab mees.
"Noh," ütleb ülemus, "hommikul panete päevaks tuled põlema, õhtul kustutate ära, et öösel ilma asjata elektrit ei kuluks. Saite aru?"
"Mmmm - ei," ütleb mees.
"No mis siin keerulist on," imestab boss. "Hommikul vaja tuled põlema panna, õhtul ära kustutada. Saate aru?"
"Kas te olete idioot või?" röögatab nüüd mees. "Mitu korda ma pean teile ütlema: MA EI SAA ARU!"

Mulle tundub Montesquieu siin nagu too mees, kes kurjalt karjub, et teised on idioodid, kuigi ta ise ei saa aru. Ta veenab meid, et maakera hakkab inimtühjaks jääma, sest inimesed on laisad, ei viitsi raha ja järelsugu teha. Ta idealiseerib roomlaste muistset elukorraldust:
* Orjade lapsi, kellest ajapikku kujunes peremeeste rikkus, sündis majapidamises loendamatul hulgal; vaid peremehe kohus oli hoolitseda söögi ja kasvatuse eest; sellest koormast vabastatud isad järgisid ainuüksi looduse kutset ja paljunesid, tundmata kartust pere liigse suuruse pärast.

Üks asi on muidugi see meeldiv vaade meeste mõttemaailma - kui mina toitma-katma ei pea, siis läheb krõpsutamiseks! Ma täitsa usun, et meestel on lapsega umbes selline seos, et 'mina sind toitsin ja sina nüüd ela minu tõekspidamiste järele, ära vea mind alt!' Aga nii külma ja küünilist selgitust idealiseerivas kontekstis kuuleb harva.

Ja põhiline - naised :)
On juttu rahvaarvu suurendamisest ja seega rikkuse suurendamisest, ehk siis lastest. Et isad seksima asudes ei mõtlegi võimaliku lapsesaamise peale - seda ma usun. Ja et nad on rõõmsad, et nende jalustolknevad jõngermannid maha müüakse - oh, küllap see on muidugi kergenduseks.

Aga et lastel on emad, kes võibolla ei tunne enam sellist 'looduse kutset', kui nad vaatavad, kuidas nende hanekarjuse-ealisteks kasvatatud lapsed kõik maha müüakse - see lihtsalt... pole tähelepanu pööramise vääriline.

Vaat, Montesquieu ajal oleksin ma küll feminist olnud. Või miski assassinaator, kes ronib lolli loba ajavate meeste akendest sisse, et neile lõua alla veel üks suur punane 'suu' lõigata.

Kui ma oleksin orjatar, ma isegi ei tea, kas ma veedaks kõik vabad ärkvelolekuminutid oma kaisulapsi kiigutades, et nad enne teenistusse müümist midagigi head ja ilusat tunda saaksid - isegi kui nad müüakse maha nii noorelt, et emme meelde ei jää, siis alateadvusesse jääb kindlasti midagi -, või ehk ma täielikult ignoreeriks oma lapsi, võtaksin juba algusest peale suhtumise, et nad pole üldse minu omadki, vaid peremehe vara - et me kõik ellu jääks, kui meid lahutatakse, et südamekesed ei murduks jne.

Aga jah, peaasi, et maa täituks lastega (töömesilastega, orjadega) ja mehed saaksid looduse kutset järgida.

Muide, Montesquieu ei pea vaid orjanaisi vahenditeks. Tema arvates oleks ideaalne, kui kõik Euroopa 'abielupaarid' peaksid kord aastas naisi vahetama.

* Miski ei aidanud rohkem kaasa vastastikusele kiindumusele kui võimalus lahutada: mees ja naine talusid hõlpsasti koduse elu raskusi, kui teadsid, et nende võimuses on sellele lõpp teha; sageli elasid nad selles teadmises kogu elu ning ei kasutanud nimetatud võimalust ainult sellepärast, et neil oli vabadus seda teha.
Jaaaa, me kõik teame, kuidas võimalus lahutada paare elu lõpuni koos hoiab...

* Niisiis pole selles midagi üllatavat, et kristlaste juures nii suur hulk abielusid annab riigile nii vähe kodanikke. Lahutus on keelatud, sobimatuid abielusid ei saa parandada; naised ei lähe nagu vanade roomlaste juures ühe abikaasa käest teise kätte, kes otsekui möödaminnes võtsid neist parima.
Minu paksendus. Kuidas meeldib?

* Ma julgen öelda, et kui ühes /.../ vabariigis /.../ oleks sisse seatud kord, et mehed peavad igal aastal naisi vahetama, oleks sellest sündinud lugematu hulk lapsi.

Ainult et mind huvitab: kes need lapsed üles kasvatab?

Kas lapsed käivad emaga kaasas?
Ilmselt mitte, milline mees tahaks terve aasta võibolla tervelt kümne teise mehe lapsepabulaid toita-katta-koolitada?

Kas lapsed jääksid isadele?
Seda ei sooviks ei emad ega ka isad, kuid pigem tõesti nii. Arvata on, et lapsed oma isa eriti ei näekski, sest kuni nad ikka sirguvad, pole nendega ju probleemi - küll teenijad nad üles kasvatavad.

Mida tunneksid naised, kelle lapsed - keda keegi ei armasta - on erinevate meeste majades laiali, kusjuures naised peaksid Montesquieu arvates sellegipoolest nautima võimalust saada igal aastal erineva mehe poolt seemendatud. Mehed ja riik on ju seda kõike ometigi väärt!?

Ja mis juhtuks siis, kui pärast 'naistevahetust' selgub, et naine on eelmisest mehest rase? Eelmine mees teda tagasi võtta ei saaks, sest tal on ju uus naine. Ja praegune mees võibolla ei tahaks nii ilmset meenutust teise isase lähedalviibimisest. Ma usun, et see naine aetaks lihtsalt Minema.

Ma ei usu, et ma olen kunagi lugenud 'filosoofilist' teost, kus naiste inimsust nii ilmselt eitatakse. On palju raamatuid, kus minnakse naistest lihtsalt mööda, kuid see ei häiri.

Ma mõtlen, et nii palju on Montesquieul õigus, et kui mehed on ikka nii hingetud ja ärakasutavad tegelased, siis on tõepoolest nii, et pärast kolmandat abieluaastat ei suuda naine end enam sundida mehele magamistoa ust avama. Ükskõik, kas ta mõtleb oma abielukohusele mehe, riigi, kiriku või veel millegi ees... Küllap sellises maailmas olekski nii, et pärast kolmandat eluaastat tunned sa oma meest nii hästi, et pole maailmas inimest, keda veel sa rohkem jälestaksid.

*
Tegelikult on "Pärsia kirjades" palju huvitavaid kohti ka, kuid täna öösel seda abielukäsitlust lugedes sain nii 'suure elamuse', et otsustasin sellest eraldi postituse teha...