MONTESQUIEU "Pärsia kirjad"

Siin raamatus näeme 18. sajandi filosoofi Montesquieu’d eelkõige satiirikuna.

Kaks pärslast saabuvad Euroopasse ja kirjutavad sõpradele kirju selle kohta, mida nad Euroopas kuulevad ja näevad - raamat koosnebki nendest kirjadest. Noormeeste imestus nähtava silmakirjalikkuse ja tühisuse kohta on siiras. Tegelikult aga ei mõtleks nad sugugi nii, et oo, siinmaal on siis niimoodi kombeks... Kui nad juba kirjutada oskavad, siis kindlasti ka nõmedusest läbi näha. Seega on need kirjad omakorda silmakirjalikud. Mis viib mind järgmise tõdemuse juurde: satiir pole minu cup of tea. (Mulle meeldis palju rohkem see, kuidas „Valge Tiigri“ hindust peategelane mõnuga oma maa korruptsioonist jahvatas ja kirjades Hiina peaministrile rõhutas: teil on kanalisatsioon, aga meil on jällegi demokraatia :P Haa-haa, demokraatia! :D )

Igatahes kirjutavad Usbek ja Rica oma tuttavatele usinasti kirju, kus imestavad kohalike usukommete, poliitika, suhtlemisviiside üle ja selgitavad, kuidas elu nende arvates käima peaks. Muidugi saavad nad mõnedest asjadest justkui valesti aru, see peaks siis naljakas olema, ilmselt. Kuid idamaist ja läänemaist valitsejatüüpi võrreldes hinnatakse eurooplasi kõrgemalt - kuningas peab vähemalt põhjendama või salasepitsema, kui kellelgi pea maha tahab lüüa, idamaist valitsejat ei takista niikuinii keegi.

Usbek jätab kultuurireisi ajaks maha oma viis naist. Esimesed kirjad püüavad haaremielu mehe äraolekujal paika panna ja aeg-ajalt, ning kõige põhjalikumalt viimastest kirjades jõuame jälle haaremiprobleemide juurde tagasi - naised on ootamisest ja loori taga peidus olemisest tüdinud, ei soovi end 'elusalt matta' ja püüavad endale veidi põnevust ja armastust korraldada. Arvestades, et esimeste ja viimaste kirjade vahele jääb 9 aastat, on see täiesti mõistetav :) Kui minu mees minu juurest vabatahtlikult 9 aastaks lahkuks, ei usuks ma küll tema armastusse minu vastu, ega peaks ka truudust vajalikuks. Huvitav - isegi sellises seisus ma teeksin vahet tsölibaadil: usun, et hoiaksin meestest ikka eemale, aga mitte truudusest oma mehele.

Aga nüüd siis pärslaste tähelepanekuid Euroopast

* Neid, kes mingi uue ettepanekuga välja tulevad, nimetatakse esialgu ketseriteks.

* Mujal maailmas lähtuvad kohtunikud süüdistatava süütusest, siinsed aga eeldavad, et süüdistatav on alati süüdi. Kahtluse korral võtavad nad reeglina kasutusele karmimad karistused; ilmselt sellepärast, et peavad inimesi halbadeks. Teisest küljest on nad jälle kaaskodanikest liiga heas arvamuses ja mõtlevad vist, et need ei suudagi valetada, sest tunnistusi võetakse siin süüdistatava vihavaenlastelt, halbade elukommetega naistelt ja häbitute elukutsete esindajailt. Kohtuotsuse langetajad pöörduvad hellalt väävlisärgi kandjate' poole ja avaldavad kahetsust, et need on nii kehvasti riides. Seejärel nad lisavad, et on väga head inimesed, jälestavad verd ja kurvastavad sügavasti tehtud surmaotsuse pärast. Ning et ennast vähegi lohutada, konfiskeerivad nad kõik surmamõistetute varad.
' Väävlisärki riietati tuleriidale minejad.

Miks mitte esitada seda irooniliselt, aga siiski hukkamõistvalt?, miks maskeerida seda ’süütu’ imestuse ja uudishimuga? Milleks mängida lolli? Kas lollimäng tõestab, et sa tegelikult loll pole? Ma usun, et ka loll võib lolli mängida.

* Kui sind üldse ei armastata, siis on see õnnetus, kui sind aga enam ei armastata, siis teotus.
Vaat, seda ma kujutan ette küll :)

Inimestest:

* „Aga öelge palun, kui ma teid veel ära pole tüüdanud, kes on see viletsasti riietatud mees seal meie vastas, kes krimpsutab aeg-ajalt nägu ja erineb kõnepruugilt kõigist teistest? Tal pole midagi arukat öelda, aga ta muudkui räägib, et tark välja paista.“ – „See on poeet,“ vastas mu kaaslane, „inimsoo naljanumber. Niisugused inimesed väidavad, et on säärasena sündinud. See on tõsi, nii nagu seegi, et nad jäävad selliseks kogu eluks, see tähendab, peaaegu alati kõigist inimestest kõige naeruväärsemaks. Keegi ei halasta nende peale ja nad valatakse üle ohtra põlgusega. Tolle poeedi ajas siia majja nälg ning peremees ja perenaine, kes on head ja viisakad kõigi vastu, kohtlevad teda kenasti.

* /Mulle ei meeldi inimesed/, kes on oma tublidusest vaimustuses ja vaatavad heale teole kui imele, millest jutustamine peab kõiki rabama.

* Peab ütlema, et pole midagi kurvemat kui näha kena ütlust kustumas seda kuulava lolli kõrvus.

* Prantslased ei räägi peaaegu kunagi oma naistest: nad lihtsalt kardavad, et kuulajate hulgas võiks olla inimesi, kes nende naisi neist endist paremini tunnevad.

* Seda, kes tahab sundida mind usku vahetama, kannustab kahtlemata asjaolu, et ta ise ei loobuks oma usust ka siis, kui teda sunnitaks. Ometi paneb ta imeks, kui mina ei tee seda, mida ta ise ei teeks võibolla kogu maailma kuningriikide eest.

* Kui aga vaadata, kes on need inimesed, kel on rikkust kõige ohtramalt, siis põlgusest rikaste vastu muutub lõpuks vastikuks ka rikkus.

* Olid ajad, mil hiigelsoengu tõttu naise nägu paiknes tema keskkohas. Teinekord asusid seal jalad: kontsad moodustasid pjedestaali, mis jalgu õhus hoidis.

Religioonist, sarkastiliselt:
* Looja andis mateeriale liikumiseks esimese impulsi: rohkemat polnud vajagi, et tekitada see nähtuste imeline mitmekesisus.

Poliitika:
* Euroopas püüab rahulolematu sisse seada mingeid salajasi sidemeid, pugeda vaenlase keskele, haarata parem positsioon, levitada riigi alamate seas kuulujutte. Aasias läheb rahulolematu otse valitseja juurde, tabab ta ootamatult, lööb maha ja istub ise tema asemele; riigipeast ei jää mälestustki. Üheainsa hetkega saab orjast peremees; üheainsa hetkega on seaduslik võim anastaja päralt.
Kuninga õnnetuseks on tal vaid üksainus pea, millele ta näib koondavat kogu kuningliku võimsuse vaid selleks, et esimesel võimuahnel oleks selge, kust selle tervenisti kätte saab.

Kuid peris armas oli lugeda, et Montesquieu ei uskunud, et kui leiutataks midagi püssirohust ja kahuritest hullemat, siis seda kasutada lubatakse.
* Kui mingi saatuslik leiutis peakski päevavalgele tulema, keelustataks see kohe inimõiguste seisukohalt ja maetaks rahvaste ühisel otsusel igaveseks maha. Sellisel teel vallutuste tegemine ei vasta sugugi riigipeade huvidele: nad vajavad alamaid, mitte tühje maid.

* Mis puutub Guinea lahe kallastesse, siis need peavad olema täiesti lagedaks tehtud viimase kahesaja aasta jooksul, mil väikesed kuningad või külavanemad on oma alamaid Euroopa valitsejatele Ameerika kolooniatesse vedamiseks müünud.
Just-just - neegrikuningad ise müüsid oma alamaid klaashelmeste, peeglite ja muu sellise träni eest. Mulle jäi terve lapsepõlve mulje, et neid püüti kinni ja rööviti ära, viidi orjadeks. Kuid tegelikult oli juba nende kodukuningal voli nad maha müüa. Kurb küll, kuid enamikku neist ei 'müüdud orjusesse', nad olid seda juba oma kuningale.

* Juudid, keda alati on hävitatud ja kes ikka tuhast tõusevad, teevad kaotused ja pidevad purustused tasa ainuüksi kõigis peredes säilinud lootusega, et just sealt sünnib võimas kuningas, kellest saab maailma valitseja.
Väga romantiline, kuid vaevalt usutav :)
Kuigi, ega ma sedagi teadnud, et nad siiamaani miskit suurt lihast kuningast ootavad... Usun, et enamik perekesi nohistab lihtsalt oma komplitseeritud juudielukest elada, mitte ei ela kuninga kasvatamise lootuses. Kuid kes teab...

Naistest-meestest.