ALBERT CAMUS "Õnnelik surm"

Camus on juba ammust aega olnud minu suur lemmik - ainult tema näidendid mulle ei meeldinud, kõik muu on lausa hullupööra köitnud.

"Õnnelik surm" on Camus' esimene romaan, mida ta ei avaldanud - st see avaldati pärast tema surma. Peategelane Patrice Mersault on küünik, kes sooviks olla õnnelik, kuid ei pea seda tegelikult võimalikuks. Kui ta tutvub oma armukese jalutu sõbraga, tekitab see temas valmiduse oma õnne eest võidelda - justkui jalutu Zagreuse asemel, kes on küll rikas, kuid võimetu täiel rinnal elama. Zagreus näitab Patrice'ile oma raha, revolvrit ja hüvastijätukirja, mille ta on valmis kirjutanud puhuks, kui ta peaks lõplikult otsustama enesetapu teha. Nüüd ei jäägi tugeval ja tervel Patrice'il teha muud, kui asi oma peas selgeks mõelda, Zagreuse koju jalutada, kapp avada, raha oma kotti laduda, panna lauale hüvastijätukiri ja Zagreust selle enda revolvrist pähe tulistada.

Õnne ei mõtle rikastunud Patrice leida pereidüllis või reisimises - tema otsib omale vaikse urka Alžeeria päikese all, kus ta niisama, inimestesse eriti puutumata ringi kolab ja end maailmaga ühes rütmis elama õpetab. Kui ta on saabunud üksilduse omaks võtnud, tunneb ta ennast ka õnnelikuna.

* "Te näete väsinud välja," ütles ta /Zagreus/.
Tagasihoidlikkusest vastas Mersault ainult: "Jah, mul on igav," tõusis siis mõne hetke pärast uuesti püsti, astus akna juurde ning lisas välja vaadates: "Mul on tahtmine kas abielluda, end ära tappa või tellida endale "Illustratsioon". Ühesõnaga teha midagi lootusetut.
Zagreus naeratas: "Te olete vaene, Mersault. Pool teie tülpimusest tuleb sellest. Ja teine pool tuleb teie absurdsest leppimisest vaesusega."

* Inimene vähendab inimese jõudu. Maailm jätab selle puutumata.

Kuid tema kopsuhaigus ägeneb ja jalutuskäigul mägedes oma kolme sõbrantsikuga, ta minestab.
* "Teate, see pole küll minu asi. Aga see kant siin ei kõlba teile. See on merele liiga lähedal, liiga niiske. Miks te küll ei lähe elama Prantsusmaale, kuskile mägedesse?"
"See kant siin ei kõlba mulle, Claire, kuid ma olen siin õnnelik. Ma kuulun sellega kokku."
"Minge sinna, kus te saaksite olla rohkem õnnelik, ja kauem."
"Ei saa olla lühemat või pikemat aega õnnelik. Saab lihtsalt olla õnnelik. See on vaid üks punkt. Ja surm ei takista midagi - see pole siis muud kui üks õnne kõrvalkäik." Nad vaikisid.
"See ei veena mind," ütles Rose mõne aja pärast.

* Alles nüüd sai tema üksildus tõeks, sest alles nüüd tundis ta, et on selle külge seotud. Ja teadmine, et ta on sellega leppinud, teadmine, et ta on oma tulevaste päevade isand, täitis ta kurbusega, mis kuulub suursugususe juurde.

Ja veel:
* Lakkuda oma elu nagu kukekommi, seda kujundada, seda teritada, teisisõnu: armastada.
Ma ei tea, mitmendale leheküljele ma olin jõudnud, kui ma tundsin, et armastan seda raamatut nii väga, et tahaksin iga lehekülge lausa lakkuda :D
Ausõna, ma ei teinud seda, tegelikult - ma ei laku isegi oma kodu-raamatuid, rääkimata siis raamatukogu omadest... :)

***
Sellel raamatul oli ka äärmiselt põnev järelsõna tõlkija Tanel Lepsoolt.

Mina ei teadnud midagi Zagreuse nime müüdi-taustast, Nietzshe aja-käsitlusest (lineaarne vs tsükliline), ka võrdlused Sartre'i ja Prousti tegelastega olid väga huvitavad.

Nõustun sellega, et romaan polnud avaldamiseks mitte pealiskaudne ja visandlik, vaid pigem liiga kontsentreeritud, aforistlik - 'teesiromaan', nagu seda siin on nimetatud. Kuigi mulle see 'teesiromaan' meeldis vägaväga!

Mind üllatab Lepsoo otsus, et Patrice ei olnud antikangelane. Iga inimene, kes keeldub tunnistamast, et tema teod mõjutavad teisi inimesi ja nende elu - või surma - on minu jaoks antikangelane :) See, et ka sotsiopaatiline küünikust nahahoidja soovib õnnelik olla, ei tee temast veel liigutavat ja inimlikku inimest. (Ja pole vajagi!)
Lepsoo sõnad: Ei suuda keegi, isegi mitte Camus, meile ütelda, kas Patrice Mersault on 'positiivne' või 'negatiivne' tegelane, kas tema tegu oli üllas või naeruväärne, kas ta kasutas raha hästi või halvasti ja kas Zagreusele oleks meeldinud, et lõpuks läks kogu tema varandus väärikalt Patrice'ilt üsna vääritule Lucienne'ile.

"Väärikalt Patrice'ilt"??? Hm.
Lucienne oli tüdruk, kes Patrice'ile andus ilma lootuseta erakordsele armastusele - ning teistsuguse naisega poleks Patrice'il, kes niikuinii ei kavatsenudki kellegi vastu midagi tundma hakata, üleüldse võimalikki suhelda olnud -, ning kellega Patrice ka abiellus. Kui Patrice üsna varsti oma kopsuhaigusesse suri, päris Lucienne varanduse, millest neil Patrice'iga küll juttu polnud olnud, nii et raha pärast Lucienne küll ei abiellunud. Mis teeb ta väärituks? Kas see, et ta ei 'tundnud' midagi erilist? Kuid ka Patrice ei 'tundnud', nii et... minul pole rohkem mõtteid. Aaa, üks on - Patrice on mees, Lucienne naine - see teebki esimese väärikaks ja teise väärituks, hahahaa :)

Ja veel. Oma viimases elukohas leidis ta endasarnase mehe, doktor Bernardi. Ka dr Bernard polnud eriline suhtleja ja leidis, et pole vaja teha midagi Millegi Pärast, vaid tuleb elada nii nagu mugav on. Kuid kui Patrice talt küsis, kas on midagi, mille tegemist õnne nimel ta taunib, vastas Bernard, et seda, kui midagi tehakse raha või vahetu kasu pärast. Ja nimelt seda oli Patrice Zagreust tappes teinud, ning Bernardi arvamus kibestas teda. Usun, et Bernardi arvamus polnud Camus'l sinna juhuslikult tolksatatud.

Siiski - äärmiselt põnev, ilmselgelt 'asjast' huvitatud inimese kirjutatud järelsõna, mina ei mäleta, millal ma sellist viimati lugesin.