Jääb pooleli...

Ma ei tea, kas ma mäletan ehk valesti, kuid mul on tunne, et lapsena ma küll mitut raamatut korraga ei lugenud. Nüüd on mul mõnikord üle kümne teose korraga käsil. Tavaliselt võtan uue raamatu siis, kui loetav hakkab tuimaks muutuma ja ma pean end edasi lugema sundima. Mulle siiski tundub, et selline eri raamatute vahel rapsimine võtab tegelikult rohkem aega kui ühe raamatu lõpunituiutamine - pooleli ma ka jätta ei taha.

Seekord aga õnnestus mul raamatukogust "kergeks, meelelahutuslikuks vahelugemiseks" võtta nii veider raamat, et see jääb küll pooleli. Leidsin PHIL HINE'i raamatu "Kondenseeritud kaos: sissejuhatus kaosmaagiasse" 'okultismi'-riiulilt koos eespool tutvustatud "Transmaailmaga".

Päris jupike aega ei suutnud ma sugugi keskenduda sisule, mida küll polnudki, kuna tekst oli nii viletsas sõnastuses ja kubises kirjavigadest. Paar näidet:
* Kui sa kulutad enam aega ma mudelite kaitsmisele, kui kohandamisele, siis ta, et aeg on jõudnud taa sinnamaani, et on vaja korraldada üks olustikust väljumine... (lk 27).

* Mitte ainult ei eksisteeri mittemingisugust "kummitust" masinas, vaid ka idee füsioloogilisest masinast läbi passiivse keskkonna liikumas on tõestanud väga lihtsakoelisena olevat. /.../
Praktilise näite tarvis mine välja metsa või mujale "loomulikku" paika. (lk 35).

Ma olen küll kuulnud, et inimesed, kes uhkeldavad sellega, kui hästi nad tähevigu märkavad, on tobedad, sest ilus, tark ja osav inimene ei loe teksti täht-tähelt vaid haarab korraga terveid 'tekstikänkaraid', kuid oh - nii vigase teksti puhul haarad känkide kaupa vigu ja teksti mõtet seal all ei näegi. Ja teise lõigu tõlge... arrmas taevas - ma ei usu, et ma midagi nii lohakat iial varem lugenud oleksin. Ma tean, et mul endal pole ka sõnade järjekord lauses just täiuslik, eelkõige on see kõnekeelsem kui kirjalik tekst olla tohiks, kuid ma õigustan end nii nagu mõni teinegi blogija varem: ma ei müü neid tekste. Ma pole ennast teadlikult isegi Blogipuusse riputanud, nii et mu tekstid ei tohiks kellelegi 'näkku hüpata' kõigi oma vigadega.

Kui nüüd tagasi raamatu juurde minna, siis ma pean ütlema, et seda ma küll edasi lugeda ei suuda. Võibolla on tõesti nii, et siin tutvustatakse 'lihtsas keeles' maagide elu :), kuid oh, see tõlge...! :(

Jõudsin vaid 36. leheküljeni lugeda ja seni on juttu olnud elementaarsest: et teadus ei suuda kõike seletada, maagia on võimalik, maagia on võimas, tegelemine maagiaga võib olla ohtlik.

Mis see maagia üldse on?
* Maagia on rida tehnikaid, mida on võimalik kasutada saavutatava reaalsuse piiride laiendamiseks.

* Versioon määramatuseprintsiibist, mis on saanud kaosmaagide loosungiks, on too kuulus fraas, mida olevat lausunud Hassan I Sabbah: "miski pole tõene, kõik on lubatud." Kui "miski pole tõene", muutub küsimus "tõestusmaterjalist" ebaoluliseks ning vastutus või "luba" isiku tegudeks ja uskumusteks saab tagasi isiku peale vistatud. Kui "miski pole tõene", siis muutub kõik kunstiks, mänguks või ettekujutatavaks. Nii võid sa valida omaenda uskumisi ja suhtumisi, vajaduseta neid teaduslikult tõestada või Tõena esitada.
Jah, see on nii 'mõnna'! Keerad kellegi elu pea peale, ja kui ta sulle paluvalt otsa vaatab, et sa tal seda segadust ära klaarida aitaksid, siis lehvitad käega nagu Karlsson, et "miski pole tõene ja kõik on lubatud!"