MARIA KIRSCHBAUM-PLJUHHANOVA "Mälu hoiab meid eluaeg koos"

LR 2007 / 13-16

Memuaarid.
Maria sünnib 1918. aastal. Tema perekond kuulub kuskilt otsapidi aadlike hulka. Kirschbaumide varandus natsionaliseeritakse ja nad jäävad puupaljaks. Segaste aegade eest pagetakse Venemaalt Eestisse, kus elab nende sugulasi.

Ei ole väga hästi kirjutatud raamat. Hoolimata oma uudishimust, auahnusest, töökusest ja tegususest, mis viis Maria tööle Kadrioru lossi (Rahvakomissaride Nõukogu heaks) ja Eesti Raadiosse, pole autor ilmselgelt ei poliitik-diplomaat, ega ka kultuuriinimene. Hinge tema lugu ka ei liigutanud - Maria on tegutseja, mitte kirjeldaja ja tunnetaja. Kuid nagu ta ise ütleb - vaevalt, et tema vanemad kolleegid Rahvakomissaride Nõukogust julgesid memuaare kirjutada. Enne saabus vanadus ja kolimine teise ilma, kui sellised meenutused turvaliseks muutusid.

Valitsuse juures töötas Maria stenografistina ja kuna ta oskas mitut keelt, võeti ta oluliste läbirääkimiste puhul alati kaasa, ka Riiga. Ta stenografeeris mõned tunnid, ja siis lõi mitu tundi, sageli keskööni, jutu puhtalt ümber, olles selle enne 'dešifreerinud'.

Nii et selle raamatu näol on tegemist pea-aegu dokumendiga, kuigi kuupäevad-aastad pole alati fikseeritud. Maria räägib, kes oli alatu pugeja ja reetur, kes oli asjalik poliitik, kes oli hooliv, kes mõtles endale...; milliste inimestega ta pidi tegemist tegema, kui ta Riia-ajal oma meest vene vanglast välja rääkida püüdis; millised inimesed olid Saksa vangilaagris, kus Maria sunnitööl oli jne.

Veel oli huvitav, et autor oli usklik ning et 1936. aastal Saksamaal miskil usu-kunverentsil käies nägi ta rahva hõiskamise saatel mööda sõitvat Hitlerit...

Üldiselt olid kõige põnevamad tema kirjeldused lapsepõlvest - kui nad end Eestis alles sisse seadsid ja suures vaesuses elasid, kuid usklike inimestena sellest hoolimata veelgi vaesemate eest hoolitsesid.
* Talv oli selline aeg, kui meie korterist kujunes lihtsalt üks suur ladu, täis pruugitud, kuid siiski puhtaid ja triigitud asju, mida olid üle kogu linna kokku korjanud ikka needsamad asendamatud heategevusühingu daamid. Tavaliselt oli tegemist lasteriietega. Komiteel oli terve pikk abi vajavate laste nimekiri, juures nende kasv ning suurused. Kõik jagati erapooletult. Nüüd, kui ma kuulen igasuguste fondide tööst, kuidas neil ühtelugu kõik ära varastatakse, nii et lõpuks pole enam ka fonde endid, meenub mulle, missuguseid ilusaid kleite ja koolivorme nende omaaegsete asjade seas leidus, kuid mu emale ei tulnud pähegi sealt mulle kasvõi paar sukki võtta, seda enam et nii algkoolis kui ka gümnaasiumis ei kandnud ma mitte ainult nõelutud, vaid lihtsalt suurte lappidega paigatud sukki, sest nende kandu ei olnud enam võimalik nõeluda. Ja koolivormi oli ema mulle kombineerinud vendade vanadest ning kulunud, ema oma kätega neile kunagi õmmeldud, kunagi hästi odavast, kuid ühtlasi heast kõvast "kuradinahaks" nimetatud riidest pükste kulumata kohtadest.

Veel oli huvitav lugeda, kuidas inimeste puudujääkidega lepiti töö juures - nüüd peavad kõik ju eksimatud ja väsimatud üliinimesed olema, ning sealjuures veel optimistlikud ja heatujulised :-)
Näiteks poliitharidusmaja raamatukioskis töötav naine jäi ajapikku pimedaks, kuid kuna ta ise tahtis oma tööd edasi teha, siis nii jäigi, hahaa :-D
* Mõne aja pärast hakkas tema silmanägemine kustuma, kuid ta jätkas kõrgest east hoolimata siiski töötamist. Ta palus vaid klientidel enestel raamatu hind järele vaadata ning maksmisel endale ise vahetusraha tagasi lugeda.
No olid alles ajad ja inimesed... :-)

Stenografistitöö.
* Kõik sakslased olid hästi riides ja hoolitsetud välimusega, hiilgavate kommetega ja eeskujuliku hääleseadega intelligendid, Nõukogude esindajad aga olid nende kõrval kirjeldamatu väljanägemisega. Riides lohakalt, kõikidel püksid millegipärast liiga lühikesed, just nagu oleksid nad neist välja kasvanud, juuksed salkus, ei osanud nad ei istuda ega astuda - see väline mulje oli kohutav. Ent kui käis mingi küsimuse arutamine, oleks igale kõrvaltvaatjale olnud selge, et venelastele ei tasu püüdagi kärbseid pähe ajada, sest nad on niihästi kavalamad kui ka terasemad, niihästi kiusakamad kui ka jõulisemad. Nad kõik olid Nõukogude Liidu välisministeeriumi töötajad. Sageli lahkusid sakslased saalist segaduses, või õigemini peaks ütlema, et arusaamatuses.

Kogu raamatus pole eriti kirjutatud, mida tehti tööst vabal ajal, või et seda üldse oli. Suheldi, käidi külas, jalutati, ilmselt... Maria sai ka lapsi - kui palju, pole kirjas, ega ka muud. Nende kohta on kirjas vaid see, et kui Maria Eesti Raadios töötas, jäid lapsed isa ja hoidja-tädiga Riiga.
Karm elu, kuid kui Knut Hamsuni "Näljas" oli raske elu kuidagi paeluv ja lummav, siis Maria töö-vehkimist täis raske elu tekitab ainult tõrget - minus :-)