Armsad inimesed

Vaat, millised kontaktid minule meeldivad:...

Käisin täna linnaraamatukogu kesklinna-osakonnas.
Kui tulin erialakirjanduse osakonnast välja (viisin ära oma wuudu-uudu raamatud), tuli koos minuga raamatukogu töötaja, süli raamatuid täis. Loomulikult hoidsin talle ust lahti ja ta tänas väga armsalt naeratades. Hakkasin astuma vastasasuva ukse poole, et minna eestikeelse ilukirjanduse osakonda, ja ka tema suundus sinnapoole.
Muigasin, tegin talle jälle ukse lahti, sõnades: "Ma lähen sinna kaa!"
Tema ka naeratas ja tegi lausa kniksu - mis on ju naljakas ja armas :)
Tuhisesin rõemsasti sisse ja jäin siis koperdama - seal, kus kunagi oli eesti kirjandus, olid nüüd mingid imelikud teema-riiulid: põnevus ja armastus ja...
Eks ta siis tegi teene tagasi ja tuli küsima, mida ma otsin. Kui ütlesin, et eesti kirjandust, siis ta tuli näitas, kus see on - ikka väga armsasti naeratades.

Üldse - väikeste apteekide ja raamatukogude tädid on alati niiiii armsad.

Telefoninumbreid me ei vahetanud ega midagi, aga kena oli :)

Siis korjasin Väikese Tüdruku Aurast üles.
Olin tänase vihmase tormi-ilma puhul selga pannud kapuutsiga talvemantli ja 7-cm kontsaga talvesaapad. Kuna käisin vähemalt 5 kilomeetrit ja saapad olid sel aastal esimest korda jalas ja loksusid veidi (tahavad paksemat sokki!), siis tekkisid mul juba enne raamatukogu villid päkkadesse, ning mida teevad targad jalakesed selle peale? - Eks hakkavad pahkluust viltu astuma, talla külje peale, et mitte villile otse otsa astuda. Kui ma Aurasse jõudsin, siis valutasid mul peale päkkade veel ka pahkluud.

Ütlesin Väikesele Tüdrukule, et meil on probleem: minu jalad on nii valusad, et peame minema lähimasse liikluspunkti ja koju sõitma. Ei mingit mäkdoonaldsit.

Laaberdan siis bussipeatuse poole - Väike Tüdruk hoiab oma pettumust minu selja taha - ja buss tuleb ette nii täpselt, et tuleb isegi paar kummalist jooksusammu teha, et bussijuht ikka teaks, et me niisama ei tuigerda, vaid oleme tema bussist vägagi huvitatud.

Ja no - kell on viis õhtul, ja buss on täis!
Pressime end bussi. Pileteid komposteerida ei saa. Järgmises peatuses peame maha minema, et inimesi välja lasta - ja kes jääb jälle viimaseks pealetulijaks? Kas uimased kilpkonnad? Ei või jaa, igatahes - meie need oleme!

Ma ütlen Väikesele Tüdrukule: "Kullake, kas sa oled nõus emmega natuke trügima?"
"Ähh, parem mitte," arvab Väike Tüdruk.
"Aga siis me peame kuni koduni igas peatuses välja ronima ja tagasi uksele trügima," hoiatan mina.
"Oeh... no hea küll siis. Näita, kuhu!" poriseb Väike Tüdruk.

Meie kõrval seisab soliidne ja suur vanaproua. Usun, et temast möödasaamine on paras katsumus. Ega tema taha näegi. Niipalju on siiski näha, et juba vaid kahe meetri kaugusel on inimeste vahel 'vabu maid'. Aga Väikesele Tüdrukule tädi tagant see ei paista. Nii ma siis ütlen:
"Lähme kõigepealt siit mööda, sinnapoole."
Pressime, trügime. Eeldan, et vanaproua saab pahaseks, aga no missa teed..?

Ja kui me prouat tõukame, ütleb ta kõige hellema naeratuse saatel: "Minge muidugi sinnapoole - seal on tühja ruumi küll, lapsega on paha siin ukse all kõõluda."

Ohh ja ahh, inimesed on nii armsad! :)

Jõuame koju, õpime ära.
Väike Tüdruk räntsatab mulle sülle ja mina ägan.
"Näed, kui udukerge võib üks laps olla!" ütleb Väike Tüdruk innustavalt.

:D

Sõbranna, kellele ma esimesena kunagi kirjutada ei viitsi (sama kõigi teiste inimestega), mäletab, et Väikesel Tüdrukul on tulemas sünnipäev. Ta kirjutab, ja kutsub ennast selleks puhuks külla. Mina poleks vaevunud.

Oh, inimesed on niiiiii armsad!
Mis kaunis, kaunis päev! :)