Romantika

Väike Tüdruk arvab praegu, et tema omale peret ei taha. Et kui ta suureks saab, siis ta teeb palju tööd, et tal oleks palju raha, ja siis ta ostab omale korteri, palju ilusaid ehteid, päikeseprille, käekotte, riideid - ja kolm kassi. Ta ei taha omale isegi sellist peigmeest, kes elab omaenda kodus. Ja ta ei taha omale ka sõbrannasid. Oma aega ja vara jagaks ta vaid oma kolme kassiga.

(Ja katsugugi ta seda viimast mitte teha - tema kassid jagavad nagunii omavahel tema majatarbeid ja riideid ja ehteid ja... Vähemalt meie Tiigril on küll selline suhtumine, nagu me elaks TEMA majas ja kasutaks tema mööblit ja muid esemeid.)

Aga Väike Tüdruk muretseb, et ta tahab ikka kohvikutes käia ja nii edasi, ning siis võib ju juhtuda, et keegi tahab tema lauda istuda ja talle 'külge lüüa'. (Ma arvan, et see võib vabalt juhtuda, kui ta ehituna istub kuskil kohvikus... :D) Ja ta muretseb, et kas ta saaks kuidagi signaliseerida, et ta pole suhetest huvitatud.

No mina küll ei tea, et saaks.

Olen nüüd teda kuulates palju mõelnud suhetele. Et kuigi mulle tundub loogiline, et sa võtad oma ellu vaid need suhted, mis sinu elule midagi juurde annavad, siis on see tegelikkuses kuidagi karm ja küüniline. Sest kui suhe/inimene ennast ammendab, peaks ju olema viisakas võimalus end lahti haakida, aga pole.

Näiteks istud kohvikus ja kena noormees tuleb ja küsib, kas ta võib sinu lauda istuda - kuidagi kahju on öelda, et ei tohi, sest meeldiv mees pole tõrjumist justkui ära teeninud. Ja oletame, et sa ütled, et eks sa istu pealegi, ja ta istub ja teil ongi juhtumisi väga lõbus vestelda ning kui ta siis küsib, kas ta saaks sinuga veelkord kokku, pole jällegi põhjust talle ära öelda. Ja oletame, et te siis kohtutegi aeg-ajalt, kuni sa tunned, et see noormees pole enam põnev - ja mis sa siis ütled talle?

Kui sul on kellegagi lõbus ja huvitav, siis tundub see piisav põhjus temaga veel kokku saada, kuid haakumine võib olla puhtalt ühel õhtul ühel lainel olemises, ja inimeste põnevus võib vabalt ammenduda.

Minu õel oli üks selline suhe, mis algas paljutõotavalt, kuid mõne kuu pärast oli selge, et sellest saaks selline ette- või kätte võetud suhe - loomulikku magnetit, paratamatut, selgitamatut tõmmet pole. Kui õde sellest aru sai, siis ta ütles poisile, et on aeg lahku minna. Poiss oli hüper hämmeldunud. Ta ütles, et oli enda arvates leidnud kellegi, kellega koos vanaks saada. Ta küsis nukralt naljatades, et kas nad ei peaks enne lahkuminekut vähemalt ühe korra tülitsema?

Vaat see on tase ja mina nii pole osanud.
Mina oskasin lahku minna ainult nii, et otsisin uue huviobjekti ja läksin selle tõttu eelmise noormehega tülli... selle lootusega, et ka tema ütleb tüli käigus mulle asju, mille kohta mina siis saan öelda, et seda ma andeks ei anna :D Aga niisama ausalt öelda, et kuule, ma ei viitsi sinuga enam käia, oled tuhmiks muutunud minu jaoks... - oh, nii palju iseloomukindlust mul polnud.

Ja kuidagi piinlik on juba ette mingeid piire paika panna - et teeme nüüd nii, et käime ainult senikaua, kuni mõlemad tahavad.
Näiteks on sul lobisemistuju, ja sattudes kohvikus kellegagi lobisema, hakkad sa talle selgitama, et tahadki vaid rääkida. Kuidagi imelik ju!
Või siis - igatsed öö kellegi kaisus veeta ja siis kukud hoiatama, et ära mind üles otsi hiljem ega midagi, eksole, luba mulle seda! - ka nagu imelik.
Jääb ainult loota, et teine inimene on nii normaalne, et saab otsekohe aru, et sinu elu kuulub sulle ja pinda käia ei tohi. Kuid inimesed igatsevad lähedust, nii vaimset kui füüsilist, ning nad võtavad tõrjumist väga valusalt ning ... ma ei tea, minu elus pigem reeglina reageerivad väga klammerduvalt ja/või agressiivselt/süüdistavalt.

Kui hoiad pea selge ja tead, et Neil pole sinu peale õigust, või et Neil pole õigust võtta sinust suuremat tükki kui sa ise anda tahad, siis võibolla saad hakkama nii, et vaid haigutad, kui keegi pahandab või nutab või ründab sind selle pärast, et tahad Nad maha jätta. Kuid see on raske. Vähemalt minul küll - ikka oli nii, et teise inimese valulist reaktsiooni nähes ma mõtlesin, et ups, ma ei taha ju halb ja egoistlik olla, eks 'käime' pealegi edasi... Ja teine on rahul - teda ei jäetudki maha. Aga mis nõme suhe see on, kus sa lihtsalt ei leia piisavalt suurt põhjust, et teist maha jätta ja muudkui ootad seda?!

Imelikul kombel - see ongi minu jaoks ROMANTIKA, või ROMANTILINE SUHE. Et inimesed mõtlevad asju välja ja võtavad asju ette, et neil koos tore oleks. Minu jaoks on see õudne ja õõnes - tahan lihtsalt olla, tahan olla sellega, kellega mul on hea, ilma et midagi põnevat ette võtma ja välja mõtlema peaks. Tahan, et inimene ise täidaks mu meeled, mitte ühine põnevus mingist ettevõtmisest.

Ma tõesti pole romantik.
Ma kujutlen romantikat ette niimoodi, et noormees mõtleb minu lõbustamiseks ja oma hoolimise väljanäitamiseks mingi ettevõtmise või üllatuse välja.
Mina mõtlen: ohh issand! ta nägi selle korraldamisega nii palju vaeva, ei sobi vist vinguda, et ma ei viitsi minna kanuumatkale, telkima ja päikeseloojangut vaatama, vaid pean ennast ikka kokku võtma ja selle õuduse kaasa tegema, ning sinnajuurde veel 'nautima' ja teda kiitma ja 'tänulik' olema, aga krt - ta jääb mulle hullult võlgu selle pingutuse eest!.
Ja noormees mõtleb: ohh, kus ma nüüd korraldasin vinge üllatuse ja näitasin oma head tahet, ta on mulle nüüd täiega 'headust' võlgu!
Vaat, see on minu jaoks romantika.

Millal ja kuidas sobib inimesele öelda, et oli lõbus, aga nüüd aitab - ma ei viitsi enam?
Ei kunagi.
Inimesi ei sobi maha kanda, kui nad sulle enam põnevust ei paku.
Parem üldse mitte suhtlemist alustada.

Aga ma arvan, et Väike Tüdruk mõtleb ikka ümber ja tulevad need mehed ja lapsed ja miks mitte ka kassid...