LR 2007 / 31-32
Manfred Kyber (- kas pole kummaline perekonnanimi!) elas aastatel 1880 kuni 1933 ja teda peetakse maailmas kõige tuntumaks balti kirjanikuks.
Autoritutvustuses jõutakse pea igas lõigus selleni, kui õrnahingeline ja tundlik ta nooruses oli, nagu lilleke... Tema lugude kangelased on samuti väga tundelised ja teistele mõistetamatult sügava sisuga inimesed, kes kangesti kannatavad..., sageli on tegemist mõisapreilidega. Üsna kummaline on midagi nii romantilist lugeda tänasel päeval :-)... alguses tahaks silmi pööritada, et mis lendlemine ja tundlemine see nüüd on, süda läheb pahaks!... Kuid ennast leplikumaks ja mõistvamaks kruttides on täiesti võimalik neid lugusid ka nautida, usun. Kuid August Gailit meeldib mulle ikkagi tuhat korda rohkem.
Iseloomulikke katkendeid:
* Erik Eriksen oma järsu, impulsiivse loomuga vihkas tädi Eulaliet küll hingepõhjani ja nimetas teda lapsena küll lohemaoks ning hiljem, täiskasvanuna, "pärilikuks veaks" ning soovis talle igatahes ja alati võimalikult peatset ja mitte päris valutut ärakutsumist esivanemate juurde. Preili Eva vangutas siis oma ilusat heledat pead ja naeris - see oli tasane, leebe naer, mis kõlas nii, nagu tahtnuks ta kõike leevendada ja lepitada, naer, mis on omane kõigile neile inimestele, kes on palju õppinud ja teavad palju sellistki, mida ei saa õppida.
* Proua Herborg naeratas. See oli iselaadne uuriv naeratus, mis on omane üksnes naistele, kes on väga suursugused ja väga intelligentsed ja kes on väga, väga palju läbi elanud. Naeratus, mille kohta ei ole teada, kas selles on rohkem headust või tarkust ja valgustatust, ning mida näeb väga harva ning üksnes naiste juures.
Huvitav mõte abielu ja lapsesaamise (lapsevanemaks olemise) kohta:
* Üksnes võrdsed inimesed saavad midagi jagada, muidu on ühel kõik ja teisel mitte kui midagi.
Veel jäi meelde huvitav mõtteavaldus kellegi kohta: Ta oli liiga rumal, et olla hea. (See pole arvatavasti täpne tsitaat.) Ma täitsa kujutan sellist inimest ette!...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar