Väike Õudik

Väikesel Tüdrukul tehti koolis miski õudusjuttude konkurss.
Minult ta jutu loomiseks abi ei palunud. Mina auahne pole - et ise sekkuks, et mu laps ikka kindlasti 'skooriks'. Ja nii ma ei kontrollinud üle ka, kas lugu on üldse õudne ja kas puänt on olemas.

Eile valiti Väikese Tüdruku klassist kaks jutustajat ja kolme saatus jäi lahtiseks - Väike Tüdruk nende 'lahtiste' hulgas.

Täna esinesid 9 teiste (2.) klasside väljavalitut ja 'lahtist' kolmest naisest koosneva žürii ja teiste (2.) klasside õpilaste ees. Kui jutte hindama asuti, tõsteti Väikese Tüdruku lugu esile, kui midagi täiesti 'teistmoodi'. Väike Tüdruk kutsuti uuesti saali ette tähelepanu-paistesse. Talt küsiti, kas tal aitas selle loo välja mõelda issi või emme. Tema vastas ausalt, et mõtles täitsa üksi. Teda kiideti ka hea, selge esituse eest. Mõni oli suurepärase loo maha vingerdanud ja sosistanud... Hämmastav, sest ka Väike Tüdruk ei armasta hindamiskomisjoni ees seista sugugi. Ei tea, kust ta täna selle lusti võttis? Ehk ta oli oma loo üle rõõmus :) Kuigi ma ei kahtlegi selles, et oli kummaline, 'teistmoodi' lugu :) Ma ei tea siiamaani, mis lugu see tal oli - tean vaid niipalju, et see oli varastavast kummitusest. Ma pole palunud tal seda mulle rääkida, sest - kardan, et hakkan 'soovitusi' ja 'parandusi' tegema ja solvan sellega Väikest Tüdrukut.

*
Ma mäletan, et keskkoolis pidime me kirjutama novelli.
Kui palju kahtesid!
Arenguta, puändita lood.

Enamik 2. klassi lastest tunnistas, et neil 'aitas' loo välja mõelda lapsevanem...
Meenutades, kuidas novelliloomine keskkoolis enamikul läbi kukkus, pean seda endastmõistetavaks. See oli teise klassi lapsele ikka raske ülesanne. Kuid õnneks ei tulnud mingitest juhistest kinni pidada, lihtsalt räägid :) Ja minu meelest ongi õige, et laps siis räägib just nii 'omapäraselt' nagu tal see lugu tuleb. Ärgu seal siis olgu kulminatsiooniprotsessi ega puänti, kasvõi.