Vikerkaar 1988/3

*
MIHKEL MUTI järjejutt „Elu allikad“.
Kena lugu üliõpilastest lustakalt absurdses maailmas, kus sink taastub sedavõrra, kui hoolsalt singiomaniku pruut referaati kirjutab. Tavaline üliõpilaselu, naljakad-võimatud tegelased.

*
PAUL-ERIK RUMMO põrandaalused luuletused Eesti-asjust, aastast 1971. Sügavmõttelised, haaravad.

*
ANNA AHMATOVA luuletused sellest, kuidas naised vangla väravate taga ja kodudes oma vangistatud meestest ja poegadest uudiseid ootavad ja nende pärast muretsevad. Tõlkinud Doris Kareva, loomulikult suurepäraselt ja hingeliigutavalt.

*
AVO ÜPRUSe kole lugu tätoveeritud retsidivistide narkoelust vanglas. Aastal 1988 oli naturalistlikult kirjutatud süstimisstseene ilmselt väga põnev lugeda. Muljetavaldavalt jäle lugu.

*
Kunstirubriigis RUTH HUIMERIND oma sini-must-valgete blue-print tehnikas plakatitega naistest kunstis.

*
MEELIK KATTAGO „Traktaat iseliikumise allikast“. Viluhsoohviline jutt, mis oma innuka hoogsusega välja paistatud 'häma' tõttu ajas naerma. Enda üle.

* „Miski“ kõige tõenäolisel olek on tema... mitteolemine. Kuid mitteolemist ei ole. Ei ole ka absoluutselt tõenäolist olekut. Kõik on enam või vähem tõenäoline.

* /.../ vaid see aine on hea, mis on jaotatud ebaütlaselt, st kontsentreeritud, st mitte hajutatud, st tasakaalutu, st tasatu (mida te eelistate – suhkrut suhkrutoosis või jalgpalliväljakule laialipuistatult?). Öeldu kehtib ka informatsiooni kohta. Üldises plaanis aga – vaid see on hea, mis on tasatu, ja mida tasatum, seda parem.

*
LEV GUMILJOV „Mõtteid etnosest III“
Päris huvitavad mõtted kultuuride ja rahvuste kujunemisest, muutumisest, arenemisest, allakäigust jms.

* Pärast üleelatud vapustusi ei soovi inimesed mitte edu, vaid rahu. Nad on juba õppinud mõistma, et individuaalsused, kes ihkavad avalduda kogu oma originaalsuses, kujutavad endast naabritele suurimat ohtu. Ent seda ohtu on võimalik vältida, kui muuta ühiskondlikku imperatiivi. Selleks tuleb välja mõelda parima käitumistüübi ideaalne kandja, kas või selline, millist pole kunagi eksisteerinud, ja nõuda kõigilt, et nad teda matkiksid.
Antiikmaailmas loodi sel alusel keisri kui jumala kultus. Roomlased teadsid väga hästi, et troonile tõusevad lurjused, mõrvarid ja petised, kes kui inimesed teeniksid pigem pistoda kõhtu, ometi nad jumalustasid ameti. Nad lõid ’jumalustatud keisri’ printsiibi kui hädatarviliku tingimuse kombelisuseks ja korraks. Sest akmaatilise faasi veriste sajandite mälestused olid niivõrd õudsed, et igasugune korra garantii näis ülimalt soovitavana. Uusajal (18. – 19. saj) leidis sama printsiip kehastuse ’džentelmeni’, ausa ja hästikasvatatud inimese kujus.

* Inimestele, kes ei soovinud oma originaalsusest loobuda, jäi kunsti ja teaduse sfäär.


*
SIRJE RUUTSOO räägib oma käigust Usbekimaale, kus toimusid nõukogude kirjanduse päevad. Nii kauge ja võõras kultuur – see lugu lihtsalt pidi põnev olema :-), ja oli tõesti.

* /.../ vastu olid tulnud tantsuansambel ja rahvapillimängijad, pioneerid ja trummarid, neiud-soolaleivapakkujad, linnaisad, aga õnneks ka mõned usbeki luuletajad. Muusika ja trummipõrin oli nii kõrvulukustav, et kõnedest ei kuulnud silpigi. Usbeki tants tuli siinsamas lennuväljal tahes-tahtmata ära proovida, hiljem kordus see iga oblasti piiril. Rituaali läbiteinud uputati roosidesse ja gladioolidesse.
Njaa, täielik õudusunenägu. Ma hakkaks paratamatult arvama, et selle mürgli taha peidetakse midagi kohutavat – näiteks tahetakse meie delegatsiooni kogu täiega mõrvata või midagi :P

Põnev oli lugeda, kuidas mõni kohalik luuletaja oli kultuslik kuju, nii et tema luulelugemised olid nagu soovikontserdid – kuulajad ütlesid ise, mida ta peab lugema, ehk olid nende luuletusetega täiesti kursis, kuid ikkagi saatsid nende luuletajate ülesastumisis tormilised kiiduavaldused. Hämmastav!

Ka lugesin siit artiklist, et Paul-Erik Rummot ei avaldatud nõukogude Eestis tubli 20 aastat, kuna ta polnud nõus oma luuletusi kärbitud või muudetud kujul avaldama. Kirjanduse päevadele oli tulnud mõnigi selline luuletaja N-Liidu avarustest.

Eks oli põnev lugeda meie riigiski siiani aktuaalsetest keeleprobleemidest Usbekimaal, kus asjalood on veelgi pöörasemad. Nimelt kasutati Usbekimaal 1927. aastani araabia tähestikku. Siis 12 aastat ladina tähestikku, ning 1939. aastast tuli ametlikult kasutusele vene tähestik ja palju vanemast, araabiakeelsest kirjandusest raamatukogudes hävitati. Paraku ei vasta vene tähestik usbeki keele vajadustele, häälikud pole kohandatavad. Päris hull lugu!

*
VAINO VAHING tutvustab mulle täitsa võõra kirjaniku REIN TOOTMAA debüütraamatut „Klaverimängupüha“. Tootmaal olevat oskus kirjutada ja palju erinevaid teemasid, kusjuures tõsiste teemade kõrval lähevad nüansid üle absurdi. Tundus huvitav!
*
Samas MATI HINDI arvamus samast novellikogust on halb – palju juttu, mil polevat saba ega sarvi, õõnes, mõttetu häma.
Ma siiski arvan, et raamatu mõte võib olla vaid ka selles, et see on ühe inimese eneseavaldus. Ma olen kuulnud lühikest jupikest skisofreeniku esitatud magistritööst. Ei saanud aru ega mäleta muud, et mingid asjad rippusid psühholoogilises mõttes laest alla ja neid tuli mõõta. Kuid ma usun, et tol skisol oli äärmiselt huvitav ja õnnelik aeg, kui ta oma tööd kirjutas. Sellega ei taha ma Tootmaad skisoks nimetada – ma pole teda lugenudki. Kuid mõtlen, et võiks. Eee - lugeda!

*
HANNES VARBLANE tutvustab LAWRENCE’i „Neitsit ja mustlast“. Varblase sõnul ihkas Lawrence puritaanlikku eetikat ühendada emotsionaalse vabadusega. Jaa, noo, ei tea sellele vastu vaielda. „Neitsi ja mustlane“ jättis mind omal ajal täitsa külmaks, ilmselgelt olid mu enda tollased fantaasiad palju põnevamad ja riivatumad. Kuid ma ei tea, et ma varem oleks ühtegi Varblase teksti lugenud, kuigi olen nii palju kuulnud sellest autorist, ja oli rõõm näha, et ta kirjutab selgelt ja hoogsalt – lust lugeda!

Muu jättis nagu külmemaks või nii...