Imelik - kuhu ta jäi?
Alles ju oli täitsa küllaga?
Samas, kui keegi on 'disainitud' vaeseks, siis mina.
Ma pole mitte iialgi mitte ühtegi staatusesümbolit igatsenud - peale abielusõrmuse.
Mind pole mitte kunagi huvitanud, et keegi peaks mind 'heal järjel olevaks' või kasvõi 'hakkama saavaks'.
Olme suhtes olen ikka leplik olnud...
Ühel suvel elasin sellises majapidamises, kus hambaid ja pesu pesin ojas.
Algul elasin ka oma Mehega ilma veevärgita majas, kuid ojas just ei pesnud - Mees tõi naabri kaevust vett, meil kaevu polnud.
Kui pidasime pulmad, siis mina olin ikka selles hõbehallis maani kleidis, millega ma juba aasta aega igalpool ringi kaperdasin, kord saapa ja seljakotiga, siis jälle kõrge kontsaga - mõlemaga sobis.
Kui lapse saime, siis terve esimese aasta kasutasin tuttavatelt saadud kasutatud poisteriideid. Kuna meil oli aed ja ma ei kavatsenud eriti linna kolama minna (elasime linnaosas, mis vanasti ei kuulunudki linna juurde ja siiani on linna ja selle linnaosa vahel tükk heinamaid ja võsasid), siis leppisin sellega, et 10 000 kroonist titevankrit me küll ei osta vaid viskame lapse tekihunnikuga kasvõi aiakärusse - kuid tuttav andis meile ühe väga veidra (hästi madala ja lahtise) vankri :-)
Esimese pesumasina ostsime, kui laps oli kolmene - seni pesin kõik käsitsi.
Ja ma ei teinud sellest kõigest kunagi mingit probleemi - sageli oleks ka paremini saanud, aga puudus huvi, olen ikka olemasolemaga hakkama püüdnud saada.
Mulle meenus, et saapad, mida täna kandsin, on ostetud ammu enne Väikest Tüdrukut... seega umbes 11-12 aastat vanad. Ja saapaid on mul alati ainult 2 paari - talvekad ja kevad-sügis omad.
/Edit: Uups, mul on tegelt pika säärega edevaid saapaid ka, seelikuga kandmiseks. Kuid seelikuid kannan ma ainult kodus ja saapad seisavad niisama./
Jah, ma vajan väga väga vähe.
Aga praegu on ikkagi selline tunne, et raha on liiga vähe.
No money, no funny!
Kuid, kui raha oleks, siis - ma tean, et ma kulutaks selle suvaliste esimeste asjade peale, mida ma näen :) Ikka tekib mul esemeid, mille olemasolu üle ma imestan. Ehted, mida ma ei kanna, vaid annan mõne aasta pärast Väikesele Tüdrukule mängimiseks või lammutamiseks... veidrad riided... 300 kroonine hügieeniline huulepulk, mis on omaduste poolest täitsa tavaline. Ma võtan, mis ette jääb ja iial ei võrdle poodides kaupa ja hindu - ei iial! :P Ja kui ma juba poodi lähen, siis ostan kuni käed murduvad, ja tulen taksoga koju. Nii et tegelt ongi õiglane, et mul pole raha, mida X-asjade peale kulutada.
Ja pealegi - mulle meeldib stiil: saabas, must sukk, seelik/kleit, jakk - aga mulle ei meeldi, kui mu jalgu vahitakse, täpsemalt: ma ei suuda seda taluda. Niisiis kannan ma kõige igavamaid halle ja pruune pükse, ja oma paari teksapaari, ja need mul juba on ja tegelt polegi vaja üldse midagi osta...
(Pilt pärit net-a-poter.com - Day Birger et Mikkelsen).
Aga lihtsalt imelik, et kui ma tahaks poodi kaltse ja jubinaid kahmima minna, siis praegu küll ei saaks.
*
Homme proovin teha säästu-pirukaid. Noh, et nagu kaneelirullid, aga vahele viskan natu-natu poolsuitsuvorsti, juustu ja võid. Ma usun, et tuleb maitsev :) Sest ükskord ma keerasin taigna sisse ainult natuke kõrvitsaseemneid ja ikka tuli nämma :) Eks vist kõik soe ja kergelt soolane, mis ahjust tuleb, on alati hää... magus mulle nagu alati ei passi - kaneelirullid on ju ka hirmus odav toit, aga olen neid mitu nädalat laupäeviti teinud ja nüüd küll enam ei taha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar