Väike Tüdruk tahab jõuludeks mingit iseliikuvat ja piuksuvat robot-rotti. Ta nägi reklaami televiisorist. Ma palusin vaadata, kus seda elukat üldse müüakse, sest oh, teadaolevalt ma ei armasta poode hea õnne peale läbi kammida. Ja siis nägin mingit blogipostitust Zhu Zhu hamstritest - kutsusin Väikese Tüdruku pilti vaatama - just sellise elukaga tegu oligi. Internetis edasi surfates leidsin, et seda müüakse Juku keskustes.
Sõitsin siis täna Kauburi kaubamajja... - mmm, minu lemmikjuhtum: pood oli kolinud. Astun mina sisse, vaatan neid riideid, mis oleks seal justkui alati olnud... Tunnen ennast jällegi mõnusasti hullumeelsena. Küsisin siis teenindavalt näitsikult, kas siin ei peaks mitte Juku pood olema hoopis? Tema ütles, et pole Juku poodi. Aga kus see siis on? küsisin mina. Lõunakeskusesse kolis, vastas tema. Oo, imestasin mina, hea, et ma last kaasa ei vedanud.
Ma ikka näen olukorras hääd :)
Vantsisin siis oma üheksasentimeetrise kontsaga alla Aurasse. Õpetaja lasi mind riietusruumi, kus ma Väikest Tüdrukut föönitasin. Siis käisime Tasku keskuses mingis blingipoes säravaid kaelakeesid, käevõrusid ja prosse vaatamas - vau! :D nii palju 'kalliskiva'! Ja Väike Tüdruk eelistab üha selgemalt suurte munade ja plaatidega ehteid - seda on ka kummaline vaadata. Ta selgitas mulle üle poe, et ta tahab, et tema ehted näitaksid, et ta on 'tugev naine'. Hahaa :)
Aga tore, et kingimured on nüüd lahendatud - sellest poest leiab kingi igale Väikese Tüdruku klassiõele, kui ta muidugi soostub sünnipäevadele minema.
Kella kuueks jõudsime koju - ja ossomtossom, kui väsinud ma olen :(
*
Eile nägin lõpuks filmi, mida Mees mulle juba mingid 3 aastat Internetist püüdnud on: Baarikärbes/Barfly. Räägib see Meerikamaa alkohoolikust kirjaniku Charles Bukowski ludrielust ja ma olin lugenud tema raamatut "Hollywood", kus ta rääkis selle filmi tegemisest. Filmi Mees netist ei leidnudki, kuid ühel ööl tuli see televusserist, ning Mees pani endale kella helisema ja tõusis üles, et see muuvi salvestama panna - meie ei usalda neid taimereid, noh.
Mickey Rourke oma muheda köötsakil-olekuga oli lahe, kuid... olen näinud ka filmi Faktootum, mis näitab samu asju, kuid stiliseeritumalt, ja see vist meeldis mulle rohkem. Baarikärbses ei hakanud nagu keegi meeldima ega saanud lähedaseks. Faktootumis tundusid sümpaatsemad ja sügavamad nii naistegelased, kuid eelkõige mõjus palju inimlikumalt, kütkestavamalt ja rohkem oma raamatute-moodi ka Bukowski/Chinaski ise. Baarikärbses oli rohkem räppa ja kaklust, Faktootumis dialoogi, monoloogi, ilu ja värve. Ja kas Baarikärbse-Chinaski mitte ei irvitanud, kui naised tema pärast kaklesid? - ma pole päris kindel, sest kui filmis on kakluse-koht, siis ma mängin solitaire'i arvutis. Aga kui see nii oli, siis see on ju nõme küll :(
Igatahes on mul jube hea meel, et mul nüüd mõlemad filmid on, kuid ma arvan, et vaatan edaspidigi pigem Faktootumit, mis on üdini köitev ja ilus film samast asjast/inimesest.
Oh aeg, ma tõmban nüüd oma sukad sirgu ja annan kassile õhtusöögi kätte, ise viitsin vaid õuna näsida - nii väsinud olen kohe... :S
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar