Keedan kartulisi, salat on valmis ja köök koristatud = aja-auk!
Mõtlesin, et vaatan vahepeal neisse blogidesse, kuhu tuleb kuhjaga postitusi, nii et kui need kord nädalas avada, siis tuleb mingi 40 postitust vähemalt ja minu kipakas arvuti jookseb piltide peale kinni.
Ja mis ma leidsin Marek Tihhonovi blogist?!
Tutvustuse uurimusest, mis lubab oletada, et see aju osa, mis tegeleb objektitöötlusega, on kasutusel nii lugema õppimisel kui ka nägude ära tundmisel, mistõttu need, kes varakult lugema õpivad, on nägude äratundmisel aeglasemad ja tuhmimad.
Mõelda vaid - ma tunnen ka jube halvasti nägusid ära ja olen sageli mõelnud, milles küll asi võiks olla? Olen isegi mõelnud, et võibolla on asi lihtsalt selles, et ma ei taha suhelda ja sellepärast, vaat - ei tunne ära inimest! :D Ja ega ma kohti ka ära ei tunne, issand jumal, vbl ma ka sellepärast reisida ja ringi liikuda ei armasta. Ükskord tulin õhtupimeduses Tallinnast - Mees töötas tollal seal ja ma käisin tal nädalavahetuseks külas, mu vennake hoidis Väikest Tüdrukut. Ja siis just oli see vana bussijaam maha tõmmatud, et ehitada Tasku keskus ja uus bussikas. Tulen siis mina Tartus bussist välja koos kõigi teiste inimestega ja leian end tühermaalt. Pimedus ja tühi väli, tuled kaugel eemal. Kartsin minna hulluks, tahtsin hüüda appi :D, nutt tuli peale... ma oleks nagu mingi ajarännu teinud, mitte millestki ei saanud aru, mitte midagi ei tundnud ära... Seisin ammulisui ja jooksin siis lihtsalt veel vaevu paistvatele, minu bussilt maha tulnud inimestele järele, ööpimedusse, siiski valguse poole :) OHH ÕUDUST!!!
Aga näete-te kui lihtne lugu - minu ajuke on harjunud tähti ja sõnu töötlema, mitte muid visuaale :)
Ja lugema õppisin ma küll väga vara - Issake ikka meenutab, kuidas ma kolmeaastasena tema kontoris rahva rõõmuks Rahva Häält lugesin, ajaleht suurem kui mina ise...
Ah, mis toredaks ajatäiteks blogid ikka on! :)
5 kommentaari:
Ärgu nad valetagu midagi.
Õppisin lugema samuti väga vara, kaheselt suuri tähti, pool aastat hiljem tavalist trükikirja.
Nägusid mäletan imehästi, täpselt tean, et olen seda nägu kusagil varem näinud. Aga mis ta nimi on...eeee....
:)
No ju Sinu tubli ajukene mahutab rohkem töödeldavaid objekte...
Minu aju on väike, jõuetu ja kurb :'(
:)
sohh. Ma tean niipalju, et neljaselt lugesin juba vurinal ja trükikirja. Ja nägudemälu ei ole üldse. Nimed seevastu jäävad väga hästi meelde... aga selle nime juurde käivat nägu ära ei tunne :) Hm.
Usun,et Tihhonovi blogijutt on tõene.Olin juba noorena hädapätakas ja eksisin kord Tallinnas Kopli linnajakku ära,istudes valele bussile.No sealt ma enam välja ei saanud,käisin ühes poes nina soojendamas,kellegi käest midagi küsida ei julgenud ja nii loll olin ka, et ei osanud ükskõik mis bussile istuda---need ju tiirlesid vaid orbiidil ja kuskil oleks ikka äratuntav koht.Ei mäletagi ,kuidas pääsesin,aga kodus mind keegi ei uskunud,selliseid tohmaneid ei saavat olemas olla.
hihii!
Ma 7-aastasena sattusin kord uuest kohast bussile tulles segadusse, kumbal pool teed ma seisma pean. Buss läks ühelt poolt - mina siis läksin sinnapoole. Siis läks buss teiselt poolt teed, mina teen "aaa!" ja lähen teisele poole. Nii lasin 3-4 bussi mööda, enne kui kohale jõudis, et pean mitte numbrit vaatama vaid seda ka, kuhu poole ma minna tahan.
Jah, selliseid tohmaneid ei saa olemas olla. Nad peaksid olema evolutsiooni käigus välja surnud :D
Postita kommentaar