See on juba vana lugu, mida pealegi võibolla ka Eesti lehtedes kajastati, mine tea... kuid märkan, et mõtlen sellele loole pidevalt ja elan selle looga nüüd koos, nii et panen ta ka blogisse üles kui oma järjekordse mõjutaja.
*
Üks austraallanna sünnitas 27 rasedusnädalal kaksikud, kellest üks oli tubli, teist aga püüti 20 minutit tagajärjetult elustada. Seejärel kuulutati tilluke poiss surnuks ja anti ta hüvastijätmiseks vanemate kätte.
Ema ja isa harutasid lapse teki seest välja ja võtsid ta enda vahele kaissu (vaadake pilti ülalpool lingitud originaalartikli juures - mina ei julge neid Daily Maili pilte endale kopeerida blogisse), nahk vastu nahka. Ta rääkis oma titaga - et tollel on õde, ja et teda oleks väga armastatud ja millist elu talle plaaniti... Tita näis vahepeal õhku ahmivat, kuid arstid ütlesid, et see on pelgalt refleks. Ema tilgutas talle siiski rinnapiima huultele.
Kaks tundi pärast surnukstunnistamist hakkas laps veidi ilmsemalt õhku ahmima ning pärast rinnapiima huultele tilgutamist avas silmad. Ja seda ei pidanud ka arstid enam refleksiks, vaid imeks :)
Jah, armastus teeb imesid...
Sama palju kui see lugu, liigutas mind üks kommentaar.
Seal arutles keegi, kui ränk võib seda lugu kuulda olla mõne sündimisel surnud lapse vanemal, kes jääb nüüd mõtlema, et kui ta oleks oma lapse siiski rinnale võtnud ja teda hoidnud (või seda kauem teinud), oleks too ehk toibunud... Jah, kurb mõte!
Sellegipoolest on see kaunis lugu.
Kaksikud olid loo kirjutamise ajal 5-kuused... ma ei tea, kui mitu kuud tagasi ma seda lugu lugesin... äkki 3, äkki 7 - igatahes on lapsed nüüd umbes alla aastased... Rasedus ja lapse sünd on niikuinii ime, aga see lugu on midagi hoopis erilist ja olulist. Lapsel on vaja lähedust ja armastust selleks, et ellu jääda ja kosuda - toidust ja kuivadest mässudest ei piisa. Ka Väike Tüdruk ei vaja enam minu unejutte ja subtiitrilugemisi, kuid tal on õhtune 'süle-kalli-jututund', mis on talle väga oluline... Ma arvan, et seda vanust ei tulegi, mil me enam puudutusest ja lähedusest ei hooli...
4 kommentaari:
Minu pesamuna on ka juba 15 ja iga päev saadan ma ta kooli kalliga ja õhtul teeme unekalli.
Vanusel ei olegi siin ilmselt piire.Laps jääb alati lapseks olgu ta kui vana tahes.
Mul on silmade ees pilt minu isast ja vanaemast.Olime suviti alati maal.Isa oli siis 70 ja vanaema 89. Ükskord tuli isa naabrimehe juurest ,kus olid kahekesi koduveini tipsutanud.Isa oli kergelt vindine ja puges voodisse.Vanaema kattis ta ilusti tekiga ja ütles meile:"Olge nüüd tasa ,isa tahab magada".Ja valvas nagu emalõvi oma lapse und.Me käisime kõik kõrvade peal hiirvaikselt. Ema ja lapse side on midagi erilist.
Armas :)
Klemens Cuby "Teel järgmisse dimensiooni" on ka raamat,mis räägib autoriga juhtunud uskumatust imest.Imed on suurepärased,aga nad pigem kinnitavad reeglit,et neid ei juhtu.Lugesin selle lapseloo ka siinjuures läbi.Ilus.Mina paraku olen seda situatsiooni pealt näinud ...ja tulutu oli see kõik...
Kurb-kurb...
Postita kommentaar