ALEKSANDER PULVER "Toimetulek iseendaga"

Ostsin selle raamatu soodusmüügilt 5 krooni eest, rohkem kui 10 aastat tagasi.

Näib olevat suure hoolivusega kirjutatud raamat, psühholoog Pulver räägib heas mõttes onulikult, kuidas oma negatiivseid tundmusi ületada ja end rahulikult ja turvaliselt tunda, ehk: kuidas probleeme lahendada.

Autor pakub välja 21 sammulise arengukava, mille abil ennast ja oma nõrkusi ja hirme tundma õppida, end rahulikuks sugereerida ja siis oma hirmud ja rahu ühendada.

Kõlab hästi, ning kunagi püüdsin neid samme teha, kuid jäin alati toppama, jõudmata poolenigi, ning nüüd lihtsalt lugesin selle raamatu ükskord läbi, üritamatagi kujutleda, kuidas raske vedelik mu keha raskeks teeb või soe aur selle soojaks teeb vms... Miski ei hakanud kulgema nagu iseenesest ja nii rasket tööd - punnita ja kujutle midagi pool tundi järjest, siis analüüsi seda ja kirjuta kõik üles - ma teha ei viitsinud. Kuigi, kui seda rahuseisundit nagu nipsti teha oskaks, siis oleks ju tore seda igas ärevas olukorras kasutada saada.

* Asjalood on niisugused, et kõikides sündmustes näeb inimene endale mingit tähendust. Mida see või teind sündmus toob kaasa minule. Kas ta esitab mulle ka nõudeid, mida ma peaksin täitma? Kas ma pean muutma oma käitumist, oma põhimõtteid? Need on näited küsimustest, mis varjatud kujul tekivad iga sündmuse puhul. Seetõttu ongi nii, et mida enam nähakse sündmuses nõuet oma käitumise, seletusviiside ja mõtete muutmiseks, seda ebameeldivam see sündmus on. Teiste sõnadega, kõik olukorrad, mis nõuavad inimese muutumist, tekitavad ka pingeseisundi.

* Reegel on niisugune: ilma kehalise lõdvestuseta ei saa olla psühholoogilist lõdvestust.

* Lõdvestust saab suurepäraselt kasutada mitte ainult rahunemiseks, vaid tema abil võib tõsta valmisolekut aktiivseks tegevuseks.

* Indiviidi jaoks ei saa olla autoriteeti, sest tema maailma ei suuda tunnetada ja mõista keegi peale tema enda. Talle pole vaja teiste nõuandeid ja suuniseid, nii nagu ka teised indiviidid ei vaja tema nõuandeid ja suuniseid.

Mõni harjutus näis mulle ka veider. Need olid hirmude vähendamise harjutused. Näiteks kui inimene kardab, et tal on maovähk, soovitati tal mõelda, et tal on tegelikult pimesoolepõletik -> toidumürgitus -> seedehäired viletsast toidust -> külmetushaigus.
Kuidas see veel kasulik on? Targem oleks arsti juures ära käia ja kui arsti kinnitus ei aita, siis ei aita sellise hirmu vastu miski.
Või siis, kui abikaasa jätab su teise naise pärast maha, tuleb oma reaktsiooni järk-järgult vähendada sellise tundeni, nagu oleks abikaasal kunagi ammu olnud armuke.
See on küll väga veider... Tegelikkus jääb ju samaks... võibolla ma lihtsalt ei saanud sellest aru.

Heade kavatsustega ja armsasti kirjutatud raamat, kuid kas keegi viitsib endaga nii palju tööd teha? Vähemalt nädal iga punkti peale... ja kui iga päev ei viitsi, siis on areng aeglasem ja kokku tuleb aasta, ja kui pikem vahe sisse jääb, siis... hakka aga jälle otsast peale. Hmnjah.