Südamega asja juures

Täna oli meil veidi kõhe päev - käisime Väikese Tüdrukuga südamearsti juures.
Kuna Väikesel Tüdrukul on aeg-ajalt 'südames paha' ja perearsti juures tehtud südamefilm näitas 'midagi', käisime päris spetsialisti juures ka ära.

Kõigepealt kuulati - südamelöögid olnud tugevad. (Aga paberi pealt ma loen "südametoonid keskmised".) Lamades olnud kuulda väike kahin, aga seistes mitte - see olevat kasvuperioodil sagedane.
Siis tehti EKG - see oli seekord korras.
Lõpuks vaadati veel ultraheliga. Üks klapike laseb veidi verd tagasi, 'rohkem kui mõnel teisel' ütles arst mulle. Paberilt loen "suhteliselt väljendunud *pikk-ja-keeruline-sõna*, mida võib veel lugeda normi piires olevaks".

Midagi selgelt patoloogilist ei leitud, nii et võime rahuga edasi elada :)
Siiski soovitati järgmise südamepekslemishoo ajal kutsuda kiirabi, et veel hoo ajal südametööd kontrollida, sest muul ajal polegi midagi näha. See kõlas küll kõhedalt...

Nii kui kabinetist välja saime, küsis Väike Tüdruk, mis kiirabi-jutt see veel oli? Ma siis seletasin, ja Väike Tüdruk hakkas nutma. Lõpuks lubasin, et kui tema kiirabihirm on suurem kui minu surmahirm, siis kiirabi ei kutsu. Põhimõtteliselt see tähendab, et kui midagi hullemaks ei lähe, siis kiirabi ei kutsu, sest seni pole asi nii hull kunagi olnud, et oleksin telefoni käes pigistanud, kaaludes helistamist.

Me oleme Väikese Tüdrukuga mõlemad sellised, kes hilineda kardavad. Arsti ukse taha jõudsime 43 minutit enne oma aega :) Ma arvestan alati võimalusega, et ma linna- või maja peal ära eksin :D Ja pole ime, sest Lunini tänava keskel käisid miskid suured mullatööd, nii et kui ma ümber Ümera poe nurga keerasin, siis tundus mulle, et ees on ummiktänav ja see ei saa seega õige tänav olla. Ometi oleme me päris lähedal lausa elanud, aga ikka võõristasin ümbrust. Väike Tüdruk seletab: "Näe, see on minu lemmikpuu... Kas Sulle meeldib see maja?"... Mina mõtlen, mmm, kus paganama kohas me nüüd oleme?...... appike!...

Ooteruumis küsis Väike Tüdruk, kas ta võib mulle sülle istuda? Muidugi ta võis, ta on mul ju veel väikseke :) Kuid kui õde kabinetist välja tuli, siis ta muigas kohe: "Nii väike emme ja nii suur laps süles!" Väike Tüdruk on minust tõepoolest vaid 34 cm lühem ja kui ta mu süles istub, siis on me pead juba enam-vähem ühel kõrgusel. Oleme loobunud teleka vaatamisest ja raamatute lugemisest süles, sest mina ei näe enam tema tagant välja ilma kaela ära nikastamata. Aga Väike Tüdruk tahab väga veel väike olla. Ta räägib mulle, kuidas ta hämmastusega kuulab teiste laste juttu sellest, mida nad enda juures muuta tahavad - tema soovib, et kõik tema juures jääks selliseks, nagu praegu on. Ma loodan, et see tähendab seda, et ta meeldib endale - mis oleks tore! See võib tähendada ka, et ta väga pelgab muutusi-muudatusi... see oleks muidugi paha. Kogu aeg muutub midagi, hea oleks sellega arvestada ja leppida. Ka ei taha Väike Tüdruk nimelt õppida mõningaid asju, mida ta vanuse poolest juba teha võiks: üksi õues käia, endale võileiba teha, raamatukogus käia, ennast õhtuti ise dušitada ja muud sellist... Ei teagi, kuidas ma sellise väikese timbu-limbu omale siia kasvatanud olen, enda arvates ma ikka trügin teda pesaääre poole küll. Kuid ma pole liiga murelik. Pealegi olen enda ja nüüd teiste laste pealt näinud, et kui neid liig vara iseseisvaks sundida, siis muutuvad nad hajameelseteks ja närvilisteks. Mina käisin kooli algusest küll üksi bussidega koolis, arsti juures, raamatukogus, kinos ja kaugemal Kulinaaria poes hakkliha ostmas ja tegin kõik tublisti ära, kuid ma olin kas eksimishirmust poolsegane või vajusin nii oma mõtetesse, et ärkasin oma unelustest siis, kui olin õigest peatusest juba mööda sõitnud. Nii et ma mõtlen, et lasen ta käest lahti alles siis, kui ta ise nõus on või isegi tahab... :)