reede, 11. juuni 2010

Saladused

Lugesin Daki postitust saladustest, mida paarisuhtes ei maksa välja rääkida, ja see teema on kuidagi kummitama jäänud... Kui ma seda teksti lugesin, siis kommentaare veel polnud, ka pole ma seda teksti üle lugenud, nii et kirjutan, mis kuju möödunud päevade jooksul see teema minu peas on võtnud.

Tegelikult...
Ma tean suhteid, kus kehtib ja toimib vastastikune kokkulepe, et kõike võib, aga diskreetselt, nii et kuulujutud levima ei hakkaks.
Üks naine ütles, et kui juhtubki see truudusemurdmine, siis tuleb üksi põdeda - pole ilus oma koormat veel partneri selga laduda, et see ka põeks.
Samamoodi ei räägita oma klassikursust kordamajäämisest, koolikiusamise objektiks või 'subjektiks' olemisest, vargustest, haigustest ja muudest 'inetustest'.
Ma isegi mõistan seda.
Kuid ma arvan, et mul ei saaks iial sellist suhet olla.

Ma ei suuda uskuda, et on võimalik, et kui ma meeldin kellelegi sellena, kes ma olen, siis ta ei suuda osana minust võtta mu (valusaid, rumalaid, piinlikke) kogemusi, mis on minust teinud selle, mis ma olen. Ma ei oska ette kujutada, ega leppida sellega, et mu partner ei armasta mind üleni - oli mis oli. Mina olen kindlasti oma mehele rääkinud ka oma elu kõige vastikumad ja piinlikumad ja inetumad asjad. Ta lihtsalt kuulab - need on ju huvitavad :), need avardavad ka tema maailmapilti. Iga inimene on ju terve maailm. Ja mina elasin 20,5 aastat ilma temata :)

Tegelikult olen ka mina püüdnud Mehele asju rääkimata jätta.
Praegu ei meenu mulle midagi muud peale juhtumite, kus ma olen jubedalt raha raisanud ja kottidega koju jõudes mõtlen, et midagi peidan ära, et talle jääks mulje, et ma ostsin ühekorraga ikka vähem kampsuneid või päikeseprille vms. Aga möödub 20 minutit või 2 tundi, ja ma saan aru, et kui ma talle ära ei räägi, kui palju ma tegelikult raiskasin, siis ei suuda ma üldse tema silma alla ilmuda, ja nii ma siis võtan kõik oma peidetud kodinad jälle välja, ja lähen Mehe juurde ja ütlen, et tegelikult ma ostsin veel need-ja-need asjad ka, aga mul oli häbi öelda, et ma nii palju kotte või sviitreid korraga ostsin. Mees ainult naeratab ja noogutab mõistvalt. Kui mul väga piinlik on, siis ta kallistab ja lohutab mind tükk aega ja kiidab mu oste, kuni ma õnnelikult oma uue nänniga minema kepslen. Tema meelest pole imelik ei see, et ma täiesti plaanimatult tuhandeid kroone kulutan, ega ka see, et ma natuke aega mõtlesin seda tema eest varjata.

Ma ütlen ikka, et kui ma oma Meest peaksin ühe sõnaga kirjeldama, kasutaksin ma sõna 'suuremeelne'.

Ja ma enam ei kujuta ette, et ma olen koos inimesega, kellele ma ennast kogu ulatuses näidata ei saa. Sest minu arust on suhte alguses raske aru saada isegi sellest, mis tegelikult ON... kui ise teadlikult veel asja segasemaks teha ja midagi varjama hakata, siis läheb hoopis imelikuks... Ma olen kaugelt liiga neurootiline selleks, et mõistatamisega leppida... Seega tahan ma teada, mis värk on. Suhte alguses aga ilmselt ei tea kumbki päris hästi, mis värk on :D... sellepärast kuulun mina nende väheste hulka, kes armumist ei armasta ega igatse :D
Olen väga õnnelik, et ma ei kahtle oma elukaaslase valikus mitte kunagi, ma ei väsi temast mitte kunagi, ma ei soovi midagi ega kedagi siia kõrvale - olen täiesti veendunud, et paremat, huvitavamat, hellemat meest pole. Pealegi veel sellist, kes armastab mind üleni, koos kõigi mu tobeduste, nõrkuste, rumaluste ja neuroosidega.

Usun, et olin temaga miskitpidi koos juba eelmises elus :),
ja ma imestaksin väga, kui me oma järgmistes eludes ei kohtuks.

Mida sa sellise inimese eest ikka varjad???
;)

Mul on saladuste kohta üks teooria.
Ma pean võimalikuks, et kui inimene leiab partneri, kellele tal mitte midagi ette heita ei ole - kes on tema 'õnn ja rõõm', siis kaob vajadus ka midagi varjata. Sest olgu need varasema elu seiklused mis nad on - põhiasi, mida partneri eest varjama peab, on ikkagi see: ma pole kindel, kas sa oled see õige/parim/kalleim; ma pole kindel, kas ma olen sinuga täiesti rahul ja õnnelik.

5 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Armas ja ilus.

Ingrid ütles ...

Ja väga õige minu meelest ka:)

Tatsutahime ütles ...

Ahh, vaat siia kirjutan ka mina kahe käega alla, vasakuga tuleb küll natukene kandilisem.

Samas, ma olen kindel, et ei pea üksteisele aru andma igast oma elu hetkest, olnud, olevast ja tulevast, lihtsalt nendest, mis endale parasjagu huvitavad või olulised tunduvad või partnerile... Et mida tahaks jagada. Ma näiteks arvan, et eelmistes suhetes olnud teatud asjadest ei taha ma eriti rääkida ja kuulda vist ka ei taha :) Igaühel on oma privaatsus, isegi vanematel, lastel ja abikaasadel ja ma arvan, et peale lõppematu jagamise tuleb ka austada seda privaatsust ja vajadust olla natukene üksi.

sinilind ütles ...

Väga mõnus ja hea tekst :) On hea lugeda, et kellelgi on tore ja mõistev kaaslane- annab kohe lootust teistelegi.
Ka minu arvates tundub imelik, kui asju mitte rääkida- kas see pole siiski enda paremaks valetamine? Ja teiseks on minul alati hirm, et kui mina ei räägi, siis on see nagu varjamine ja kui teine pool sellest ise teada saab, mida ta siis arvama peab.. Mõtlema, et mine tea, mida ma veel varjata võin..

karikate emand ütles ...

Sinilind,
ma ka tõesti loodan, et see annab lootust teistelegi.

Usaldamine on alguses riskantne, kuid see tasub ära. Kui üks teeb 'otsa lahti', siis tuleb teine ehk järele :)
Meil oli tegelikult mees see, kes esimesena oma minevikuprohmakatest rahulikult rääkis. Tundus, et ta vaatab seda kõike distantsilt, nagu vanem vend oma noorema venna äpardusi. Sain aru, et ta on nii tugev ja tark, et suudab elada elu, nagu see tegelikult on - tal pole vaja tegelikkust (iseennast) ilustada. Ta valib 'hea mulje' asemel (ehk siis millegi asemel, mis on teeseldud, mida tegelikult pole) selle, mis päriselt on. On ta siis mis ta on, aga see on päriselt.
Ja tõesti on parem ja rahulikum elada kui sa tead, et kõik mis on, on näha - ja kõik mis paistab, on päriselt, mitte ei maskeeri midagi muud.