Eluke veereb rahulikult ja kirjutada pole miskit.
Täna oli küll veidi ebaharilik päev, sest jäin arvutisse 'kinni' ja majapidamistööd jäid tegemata, jalutamas käimata.
Kõigepealt vaatasime koos lapsega ühte imekauneid ehteid meisterdava itaallanna blogi.
Lihtsalt hirmus romantilised ja nunnud ehted. Kusagil arhiivimaterjali keskel oli terve ports ka täiesti jalustrabavaid art nouveau stiilis kaelakeesid. Ja proua on paljudele oma ehetele leidnud eksponeerimiseks hämmastavalt sobiva tausta. Lihtsalt imelugu, mida inimesed oma väikeste kätega teha oskavad!!! :)
Seejärel hakkasin lausa algusest peale lugema Sinilinnu blogi.
See keskendub inimesi kõige rohkem huvitavale teemale: kas ja kuidas on võimalik leida armastust? Mis kujul armastus end näitab? Kas kõik on kuld, mis hiilgab? Kuidas maitseb hüljatus ja üksildus? Mis tundeid tekitab inimene, kes end vägisi kavaleriks topib ja kõiki 'ei'-sid ignoreerib. Lugemist tundideks ja mõtlemisainet kauemakski...
*
Neil päevil avastasin enda jaoks uuesti Rudolf Rimmeli lüürika. Googeldasin teda ja avastasin, et ta oli 2003. aastal vabasurma läinud - aknast hüppas alla. Selleks ajaks olnud ta praktiliselt pime... Pole kerge kellelgi...
*
Väike Tüdruk üllatab teinekord...
Näiteks on neile koolis loodusõpetuse ja matemaatika tundides kella õpetatud, aga tema eelistab ikka minult küsida, kui kaua on aega selle ja teiseni... Mees lausa pahandab temaga teinekord ja uriseb, et temal oli kell selles vanuses ammu selge. Kuid olen kindel, et kui kella tundmise peale tõesti mingi kontrolltöö peaks tulema, siis on Väikesel Tüdrukul kõik kärmelt klaar :D, ma olen seda mõne asja puhul täheldanud - aastaaegade ja kuude järgnevus näiteks. Kui ma kodus teda selleks tarkuseks ette valmistada püüdsin, ei jäänud talle justkui midagi meelde, aga kui koolis kalendrikuusid õppima hakati, oli tal kohe asi selge :D
Samas pole koolis õpitud, mis saab, kui väiksemast arvust lahutada suurem. Ma ükskord möödaminnes mainisin, et siis tuleb vastus miinustes... et mitu numbrit jääb puudu? Et kui viiest lahutada 7, siis on vastus -2. Ja sellest sai ta suurepäraselt aru, ja nüüd ta muudkui arvutab miinustega :), kuigi ta ei pea seda veel jupp aega oskama.
4 kommentaari:
http://tikrike.blogspot.com/2006/11/ja-ks-asi-veel.html
:)
Ooooo, mõelda vaid!... :)
Mul on nii palju luuletusi temalt välja kirjutatud... Paraku kukkus see kaustik mul ühe keskkoolisuve ajal suure tuulega vette ja läks veidi aega, enne kui ma selle vesijalgrattal vändates kätte sain... Kirjutasin nüüd tema luuletusi korralikuma väljanägemisega märkmikku ümber. Avastasin, et palju on pähe kulunud...
Olla nii lähedalt seotud nii suure õrnuse ja iluga!...
Magic! :)
noo, ma tegelikult päris nii lähedalt pole seotud. isadus on fakt, aga üles kasvasin siiski üksikema lapsena ja ilma igasuguse kontaktita :)
igatahes olen pärinud isalt oma meeletu lühinägelikkuse, kogumiskire ja ilmselt ka kirjutamisoskuse (ehkki luuletusi ma küll ei kirjuta ning ema oskab ka täitsa hästi sõnu seada).
kõige toredam pärandus on tegelikult hoopis isapoolne õde, kelle perega ma viimased paar aastat aktiivselt suhelnud olen. mul on vähe lähisugulasi, see oli väga tore lisandus. ja temal oli isaga pidev kontakt ka, kuulen igasugu huvitavaid asju.
nii et jaa... uhke tunne on igatahes, mis siis, et aeg-ajalt tundub see enese võõraste sulgedega ehtimisena. ja ega ma seda fakti enamasti avalikult ei reklaami ka. aga kui niiviisi jutuks tuleb, siis ei suuda küll suud kinni hoida :)
Mul on küll hea meel, et Sa siinkohal suud ei pidanud :)
Nagu oleks kaks seni eraldi olnud maailma-puzzle-tükki kokku läinud ja maailma-pilt on kohe terviklikum...
Postita kommentaar