Hakkasin mõtlema, et mitu aastat on igasugused meelelahutusettevõtmised minu jaoks olnud mitte oodatud sündmused vaid pigem mingiks suht mõttetuks koormaks, mis tuleb ära vedada. Ma ei tunne mitte kunagi vajadust kusagile minna ja meelt lahutada. Sageli olen ma päev enne ja päev pärast 'meelelahutust' väsinud ja lössis.
Siis hakkasin mõtlema, et veider sõna see meele-lahutus...
Kas see tuleb sellest, et meelelahutus lahutab meele argisest, tühisest, kurnavast igapäevaelust?
Et elad midagi läbi ja su meel on sel ajal lahus, mujal, ära?
Sellisel juhul on selge, miks mina meelt lahutada ei soovi - ma näen iga päev vaeva, et mu meeled ikka asja juures püsiks; selleks mul ongi päevaplaan - et ma ära ei unustaks, kes ma olen ja mida ma tegema pean. See veel puuduks, et ma meelega oma 'katuse' 'sõitma' lükkaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar