Loobingi oma pabereid ja päevikuid minema...
Ma teen uued ja paremad mõtted :)
Mõned pudemed siiski talletan siia.
* Love is giving and forgiving, selfishness is getting and forgetting.
Armastus on avardumine ja isekus on kokkutõmbumine.
Allikat ei leidnud.
Huvitav, et getting ja forgetting - saamine ja unustamine - on kokku pandud. Tean endagi pealt, et kui isekus on suurem kui armastus, siis mõtled enda peale ja unustad teise.
Näiteks truudusemurdmine: teed seda, kuna sa 'tahad saada' ja selleks ajaks sa unustad oma partneri. Minu arust - see ei ole armastus. Armastades on isekus väike ja sa ei saa unustada, et mida teed, ei tee sa mitte ainult endale...
Unustamine sobib isekuse juurde ka selles mõttes, et sa lihtsalt unustad partneri palved. Unustad postitamata kirja, mis ta sulle kaasa andis, unustad apteegist läbi minna... Kui minu partner hakkaks minu palveid unustama, teaksin kohe, et midagi on meie suhtes praegu nihu. Psühholoogid ütlevad, et pidev unustamine on üks passiivse agressiooni vorme.
* Kui Govinda Marshallilt küsiti, kas ta on õnnelik, vastas ta: "I wouldn't call it being happy - I'm in bliss."
Vahe on tõepoolest olemas.
* /.../ kõik väsitab mind, isegi lugemine. Ja miks ma peaksingi lugema. Olemasolemisega on niigi tegemist küllalt.
Andre Gide "Immoralist"
*
Filmis "Merlin" ütleb ema oma väiksele pojale:
"Sa võid teha kõike..., kuid sa ei tohi olla ebaviisakas - sest see näitab nõrkust."
Jah!
Teisipäev, 3. mai 2005
Tore on, kui inimene teeb oma elust meistriteose. Kuid elu muutmisel kunstiks tuleb silmas pidada, et sellele ikka hing sisse jääks..., et elu ei muutuks kunsti asemel kunstlikuks.
* Vivekananda:
Naudingute muutumine inimese peamiseks elueesmärgiks viib Vivekananda arvates ummikusse. Järjest vahelduvate naudingute ahelas jõuab paratamatult kätte küllastumus, siis hakatakse otsima uusi, rafineeritumaid naudinguid, seejärel saabub veelgi teravamalt väljendunud küllastumus jne. Leiutatakse 'ülioriginaalseid' 'närvikõdi' mooduseid, mis saavad moeks, ja inimesed lähevad nagu lambakari selle moodsa peibutise järel vastu üha uutele pettumustele.
* Poolik Tiia Toometi luuletus:
... kõik oli meil veel ees: õite lõhn ja viljade maitse
jaanitulede lõõm ja pimedad tähised augustiööd
aga ülalt vaatas taevas oma ükskõiksete jahedate silmadega meie peale
liiga suur liiga kõrge ja tühi
jah ma nägin
kõik oli nii nagu oli kõik oli samamoodi nagu lugematuid kordi enne meid
heledad pilveribad liikusid aeglaselt silmapiiri poole ja kadusid üksteise
järel
ma teadsin: on asju milleni mitte keegi mitte kunagi ei küüni
isegi kui see on ta ainus igatsus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar