Täna vaadatud/maha tukutud lõpujupist jäid siiski mõned mõtted pähe, mida veelkord üle nämmutada tahaks :D
Esiteks Dyeri arusaam külgetõmbeseadusest: sa ei tõmba ligi mitte seda, mida sa tahad ja millest igatsevalt fantaseerid (vähemalt 17 sekundit korraga või teiste järgi: süsteemselt 21 päeva järjest), vaid hoopis seda, mis sa ise oled. ("You don't attract what you want. You attract what you are.")
Kui inimesed ei ela autentselt ja peavad end sada korda päevas 'joonele' tagasi tooma, siis neil polegi võimalust iseendaks saada ja nad tõmbavad külge segadust, fragmenteeritust. Endale sobiva ligitõmbamiseks on vaja uskuda oma täielikku vabadusse ja seda oma eluga väljendada. Lihtsalt olla sina ise ja teha ainult seda, mis laseb sul jääda sinuks endaks. Ta tsiteeris Katie Byronit, kes on öelnud: "Uskuda, et sul on vaja midagi, mida sul pole, on hullumeelsus."
Maailm ongi hullumaja, nagu ütleb Osho.
Elan niimoodi, ja kinnitan, et see klapib.
Kõik on üle, kõik on kingitus. Sul endal peab (elumaagia kogemiseks) olema ainult hing ja see on sul niikuinii, sa ei pea selleks mitte midagi tegema.
Kui me ei tea, kes me oleme (sest me usume, et me ei saa lubada endal olla see, mis iganes spontaanselt välja kukub), siis oleme tuleviku suhtes mures ja hirmul, sest me tõepoolest ei tea, mida elu meile teeb. Seda, mida elu toob, ei tea mitte keegi, aga seda, mida see meiega teeb - seda on autentsel inimesel võimalik teada: ta muutub ainult iseendamaks ja it's all good. Sellepärast ei muretse ta enam tuleviku pärast vaid vaatab hoolsalt selle järele, et ta jääks iseendaks, ei kõrvetaks ega lõhuks ennast, ei tõukaks enda tundeid eemale, kui need segavad mingi eesmärgi saavutamist.
Ambitsioonid ja vaimsus ei lähe kokku ja see käib ka vaimsete ambitsioonide kohta.
Meid juhib kõrgem tarkus ja meist oleks kõige mõistlikum end selle hoolde usaldada, kuid kas see kõlab tänapäevamaailmas mõistliku soovitusena?
Ei!
Sest maailm on hullumaja.
Piisab iseendast, piisab autentsusest ja sellega valguvad meie ellu tõde, armastus, vabadus ja elurõõm.
Kuid me arvame, et meid hoiavad kokkulepped, seosed.
Me usume ja usaldame lepingukaaslasi (elukaaslast, firmat, kus töötame, riiki), pettume ja kurjustame, kui teine pool oma kohustustest kinni ei pea, saamata võib-olla kunagi teada, et oleme täiesti eneseküllased.
Spirituaalsuse kasvuga tekib mingit laadi austuse-alandlikkuse tunne.
Sa usaldad eluvoolu ja piirdud vaid väikese tüürinihutamisega, kuid ei hakka vastuvoolu aerutama, sest seal pole sinu jaoks midagi, kui sa ka arvad (mõjutatuna ühiskonna toimimisprintsiipidest), et just sinna peaksid suunduma.
Need on poolikud ja kehtetud võidud, milleni ego ja mõistus meid juhivad. Vilets vuhvel.
Ma vaatan, et isegi perekonnas lähevad tänu kokkulepetele märksa libedamalt need asjad, mida ego tahab ja mis on seotud meie kuvandiga teiste inimeste (või näiteks krediiti andva panga) silmis, aga õnne toovad pikapeale ikka need suhted, kus pole reegleid selle kohta, milline su kaaslane olema peab (mis ei tähenda kaugelt-kaugelt seda, et partneriks võib olla kes iganes - tõmme-tõuge loeb ikka). Me ei peaks soovima oma kaaslase abil enda hingehaavu ravida ja igasugust värki saada ja saavutada, kuid samas oleks hea osata rõõmustada selle hea üle, mida suhe vabas voolus meie ellu toob. Näiteks see ravib meie hingehaavu. See on hea!
Ehk siis entitlement - paha-paha, gratitude - way to go!
Dyer ütleb: "You have to understand, that you are entitled to nothing!" Pole ühtegi asja, mida sa pead saama. Mitte keegi ei pea mitte kunagi sulle mitte midagi andma.
Nii elades antakse ja saadakse tohutult rohkem, kui andmist kaalutlevalt doseerides ja saamise järele/üle valvates.
Ego aitab meil edasi jõuda 'kinnises maailmas', selles näivuste hullumajas, olles sisuliselt 'valemina' (false self). Kui me kaitseme oma kuva teiste silmis, seisame me ego huvide eest, aga mitte oma 'pärismina' huvide eest. Ja sellepärast jääbki elurõõm ja armastus meist kaugele. Sest need on miski, mis on olemuslikud meie tegelikule olemusele.
Egost veel.
On väga hea tunne, kui oled enesekindel.
See peakski nii olema.
Enesekindlus võib olla egoga seotud: sa tead, mida teed. Sa tead, mida sa pead tegema ja sa tead, et sul on oskused ja jõud nende asjade tegemiseks.
Enesekindlus võib olla ka hingega seotud: sa tead, kes sa oled. Mis iganes juhtub - sina oled ikka sina, ja sellest on küllalt.
Üks neist on püsiv, teine mitte.
Ja üks holistiliselt terapeudilt oma tubli 7 aastat tagasi kuuldud nõuanne, mis aja kuludes ja inimesi kuulates/vaadates üha tungivam näib: sa pead endale lubama kõik oma tekkinud tunded ja sa pead neid austama. Sa ei tohi endalt nõuda, et sa oleksid mõistusega üle oma tunnetest. Kõik väikesed-väiklased tunded, mida me endale ära keelata ja endas alla suruda soovime - võtke need vastu, hoidke neid, olge koos nendega. Ennast põlastades ja ära keelates ei muutu mitte keegi tugevamaks, targemaks ja suuremaks. Ainult mask muutub rafineeritumaks, kui sedagi. Ja sul pole tegelikult maski vaja - kui "kaitsekihid" maha koorida, tuleb välja, et sa oled rabavalt kaunis iseendana.
Armastage ennast kõigis ilmingutes ja väljundites - see on ainus tee õnne, tarkuse ja meelerahuni.
No vot! :p
Targutasin ära! :p
Kuigi võib tunduda, et üritan teid oma korduva jutuga tüdimusunne suigutada, ma tegelikult armastan teid, ja räägin igaks juhuks, viskan seemneid tuulde - nii hästi nagu oskan :D
Tänane brunch: kartul, kollased ja rohelised oad kahemunaomletis:
Ja Hindu tõi Õele Indiast kristallikamakaid - nii äge! :)
Ametüst, seleniit ja mis see pruunikashall asi on - pole aimugi, aga pidi väekas olema :)
Ja pilte ka rohkem pole!
Olge siis tublikesed! :)
Mucho amor!
💜
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar