Oli näha, et ta ise pidas seda jube vaimukaks (no tal oli kõrgharidus küll, aga ...) ja huvitav küll - olen kuulnud mitut enesekindlat (noor)meest sama "vaimukust" kasutamas.
... Mis mitut - mitukümmet, tõenäoliselt!
Selles mõttes on ikka hea noor olla, et fraasid, mis tulevases elus nii läbi trööbatakse, et kipud selle kuuldavale toonud inimest kohe mõttes maha kandma kui 'agoniseerivalt' igava inimese, on selles vanuses piisavalt värsked ja sa alles vaatad, kuhu ja kuidas need sobituvad.
Ma mõtlen, et kui paradiis oleks olemas, siis oleks seal hea olla.
Igav pole hea.
Igavus põhjustab kannatusi ja rahulolematust.
Seega ei saa paradiisis igav olla.
Simpel.
Teine samasugune stamp on inimestel ideaalset partnerit kirjeldades. Nad ütlevad, et ideaalne on ju igav.
Kas sinu ideaaliks on tõesti igav inimene???
Või - kui ta on igav, siis ta vast ikka pole ideaalne?
Ai-ai, nii laisalt vastatakse :D
Aga keskkooli ajal elasin ma suviti ühes külas, mis toona oli vallakeskus, nüüd enam mitte, aga ilus koht on ikka - seal on korras mõis ja mõisapark. Vaat seal tutvusin ma ühe kohaliku poisiga, kes oli mõned aastad Tallinnas õppinud ja seega teistest julgem. Tema siis astus ligi ja tegi juttu ja me mingis mõttes 'nagu käisime' ... Ta oli väga lahe poiss, nutikas, kiire mõttehaardega ja väga vaimukas, aga meesterahvana ta mind üldse ei huvitanud. Arvasin, et hakkab, sest ma pole väga pealiskaudne... ning just talle omane ulakas, kuid õelusvaba huumorimeel on mu 'nõrkuseks', aga näe - ju homoonid üldse ei sobinud, sest voodisse me 9-kuulisest 'käimisest' hoolimata ei jõudnudki, tõtt-öelda hakkasin ma alati naerma, kui ta romantiline olla püüdis..., mis polnud minust kena, aga ma ei teinud seda meelega. Igatahes temaga käisin mõnel nädalavahetusel ikka kohalikus kõrtsus ka ning tutvusin seal teiste kohalike poistega. Vaat selles seltskonnas oli küll nii, et originaalsete naljade peale piieldi segaduses üksteist, ja just need kõige äraleierdatumad naljad võeti alati üksmeelse naerumürinaga vastu :)
See oli kuidagi ... armas, hoopis :)
Mitte, et ma sooviksin kunagi veel sellises seltskonnas istuda ...
Ka praegu on mu elus üks inimene, kes teeb ... isegi mitte ainult ära leierdatud ja mannetuid nalju ... noh, nii ja naa ..., aga sinna juurde käiv heakskiiduotsimine ("ma teen ju nalja, eksole - see on ju nali, ma olen valmis selgitama") kuidagi tekitab minus tohutu ebamugavustunde, nii et naermise asemel ma tõmban pea õlgade vahele, löön pilgu maha ja noogutan ebalevalt, mõnikord isegi kõigutan ennast natuke edasi-tagasi, sest nii nii paha tunne on, et vajan enda rahustamist. Ma ise olen seda tüüpi inimene, et kui ma nalja teen, siis hakkan ise esimesena naerma ja ei lase ennast tegelikult heidutada ka sellest, kui mind vaadatakse kui ebaviisakat või lollakat inimest :D - juhtub sedagi :D ja see teeb mulle ausalt öeldes nalja :D
Mul on olnud nii palju sotsiaalfoobia sümptomeid, kuid tegelikult seda muret, mida teised minust arvavad, on mul keskmisest tublisti vähem :D
Mees jälle on naljade osas lausa piiri peal - tema ka teeb väga palju nalja ja ise kasvõi ihuüksi heitumata muigab, aga tema naljad on mõnikord tõele liiga lähedal ja solvavad teist inimest. Mees ei pane seda tavaliselt üldse tähele. Ta on nagu narr kuninga õukonnas - ainus inimene, kellel on õigus kuningale tõtt näkku öelda, aga kohustus seda teha nii, et seda saab võtta naljana.
- - -
Üks 'peaaegu-oleks-olnud-veider' juhtum eilsest.
Olen selline lapsik tüüp, kes veel 40-aastasena endal mõnikord puhtast hajameelsusest küüned viltpliiatsiga siniseks värvib või nahale kirjutab-joonistab.
Sageli juhtub see mingeid videoid vaadates - hakkan sealt suvalisi sõnu ja fraase välja kritseldama. Tavaliselt teen seda paberile, aga mõnikord ka nahale.
Eilne 'kaunistus':
Andmebaas? :D
Aga siis tuli VT minu tuppa ja vaatas, et - tema on oma käe peale kirjutanud sellesama sõna!!!
Pidime kreepsu saama, aga kui võrdlema hakkasime, selgus, et temal on seal kirjas
"undateables", mitte "database".
Süüa tahaks, nii et ...
bye now! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar