pühapäev, 6. mai 2018

Oh, mu armas Augustin ...

Pärast küllaltki emotsionaalset reedet (kusjuures sattusin üle laua rääkima ka ühe oma blogi lugejaga, hehee) veetsin eilse peamiselt voodis ja vaatasin ära terve hooaja sellisest reality-sarjast nagu 90 Days To Wed: Before the 90 Days, kus kuus ameeriklast sõitsid erinevatesse riikidesse kohtuma (ja kihluma) inimestega, kellesse nad  olid interneti kaudu armunud. Mõned neist polnud isegi skaipinud ega helistanud, ning 'teadsid' teineteist vaid fotode ja sõnumite järgi.

Mõneti väga loll meelelahutus, teisalt tundub, et netiarmumise ohtudest ilmselt räägitakse ikka liiga vähe, kuna ikka leidub inimesi, kes arvavad, et ainult kirjade kaudu on võimalik hingesugulast ära tunda ning sõidavad mitte lihtsalt kokku saama, vaid konkreetselt kihluma. Ja samas poleks selle sarja vaatamisest mingit kasu, sest info on tegelikult väljas - üksikud hinged lihtsalt otsustavad, et nende lugu on erandlik.


Kõige veidram stoori oli minu meelest 26-aastase ameeriklanna Courtney ja hispaanlase Antonioga.
Hästi palju mehepoolset interneti-mesijuttu, kuid kui Courtney maandus, ei olnud mees tal vastas ja andis teada, et peab tööl olema ning kohtuda võiks kusagil keskväljakul purskkaevu juures. Okei, vantsis Courtney siis sinna - meest ei kusagil. Samal ajal näidati, kuidas mees lõpetas fotosessiooni - ta oli modell -, vahetas kodus riided ja sai rahulikult sõbraga kohvikus kokku. Kui ta väljakule saabus, siis ütles, et nüüd läheme koos missivõistlust vaatama, mees oli žüriis. Courtney püüdis puigelda, et on väga väsinud ja must, aga mees ütles, et kõik on hästi ja ärgu muretsegu. See üritus kestis mitu tundi ja Courtney passis seal üksi pealtvaatajate seas. Hiljemgi oli selge, et see mees ei oska absoluutselt teiste inimeste olemasolu ja vajadustega arvestada. Kui tüdruk millegi pärast muretses, ütles mees lihtsalt, et ärgu muretsegu ja nautigu elu. Ta ei avaldanud oma plaane absoluutselt ette, lihtsalt tõusis püsti ja ütles, et nüüd läheb sinna või tänna. Kord tõusis ta niimoodi püsti ja kadus ema juurde "pesu pesema ja raha laenama", ning tüdruk jäi tema korterisse 24 tunniks üksi, mees ei vastanud ka kõnedele ja sõnumitele. Siis astus ühel hetkel uksest sisse, et kuule, lähme nüüd, musike, me pidime ju flamenkotantsutundi minema. Kui Courtney väljendas pahameelt, oli mehe nägu alati ülimalt üllatunud ja murelik, nagu ta ei suudaks kuidagi mõista, milles probleem. Ka teeskles ta endale sobivatel hetkedel, et ei tea ingliskeelseid sõnu ja ei saa aru, mida temalt küsitakse või mida temalt tahetakse. Mehe sõbrad ütlesid, et huvitav, seni on kõik piigad aru saanud, et selle mehega on seotud vaid seks! :p Ja veel - see mees polnud ka Courtneyga kunagi muudmoodi suhelnud kui sõnumite teel - kõik neiu sõbrad pidasid seda väga imelikuks, et tal pole võimalik oma "elu armastuse ja tulevase abikaasaga" skaipida. Kõige imelikum oli aga see, et pärast Courtney kolme nädalat (?) Hispaanias otsustasid nad endiselt kokku jääda. Pole 'remarkaablimat' jutuvenda elu sees näinud! Uskumatu, kui tugev võib olla tung kuulata sõnu, ja tegudest mööda vaadata!


TLC
Teine väga creepy paar oli ameeriklanna Darcey (42) ja rootslane Jesse (24).
Jesse oli ilueedist kontrollimaniakk ja Darcey vananev beib, kes pidevalt "õrnu kihlumisvihjeid" poetas ja rääkis oma lastest kui mehe kasulastest. Jesse muudkui jahvatas sõjaväest ja kuidas talle distsipliin ja kord meeldis, püüdis Darceyt trenni tegema panna, keelas tal alkoholi tarvitada, aga muidu oli äärmiselt meelitav ja taktiilne. Pealtnäha täiuslik paar, üliromantiline, nii palju suuri žeste, aga see kõik oli oma ettekujutuste pealt mängitud vuhvel-ideaal. Nagu endale väljakutseks mängis mees seda ideaalse boifrendi rolli. Miks? Ei saanud aru. Tahtis lihtsalt ennast telekas näidata? Püüdis kõigile tõestada, et ta pole gei ja valis selleks naise, kellest lahkuminekusse kõik suhtuksid mõistvalt? Väga veider!

Muidugi oli seal ka paar sellist paari, kus totaalsest luuserist ja/või vaimsete-emotsionaalsete probleemidega ameerika mees tõttab päästma endast 20 aastat nooremat Ladina-Ameerika või Lõuna-Aasia neidu viletsatest oludest. Ameeriklased suhtuvad väga pahuralt sellesse, kui mõni arengumaa näitsik abielu kaudu nende riiki püüab pääseda. Nad on ikka sellises massiillusioonis, et Ameerika on kõigi inimeste unelm!
Ma arvan, et need mehed tõepoolest jäetakse millalgi nende noorte tüdrukute poolt maha ja ikkagi jääb see nende meeste parimaks kogemuseks naistega - neil pole 'omakandi tüdrukute' juures lihtsalt mitte mingit šanssi. Absoluutselt tasavägine suhe seega.

Ekraanilt on nii kenasti näha, kuidas tüdrukud nendele meestele suuremate või väiksemate raskustega valetavad. Mees: "Kas sul on varem peigmehi olnud?" Tüdruk: "Olen käinud ainult teiste ameerika meestega, love." Mees (kes soovis seksida alles pärast abielu) hirmunult: "Kas sa nendega ka seksisid?" Väike paus, tüdruk kannatlikult ja monotoonselt: "Ei, love, seksini asi ei jõudnud."
Mees kohe rahunes :D, huh! :D

See on ikka kummaline ja häiriv nüanss inimloomuses, et me nii väga kaaslast vajame, et oleme vajadusel valmis loobuma kogu oma rahast + pensionifondist, eneseväärikusest ja tervest mõistusest - et aga tunda end kellegagi kokku kuuluvana ...

Kommentaare ei ole: