Jah ja ei.
Ilma oma kannatusi läbi elamata puuduks sinus inimlik sügavus, alandlikkus ja kaastunne. Sa ei loeks praegu neid ridu. Kannatused purustavad ego koore ning seejärel saabub hetk, mil nad on oma eesmärgi täitnud. Kannatused on vajalikud seni, kuni sa mõistad nende ebavajalikkust."
ECKHART TOLLE "Meelerahu hääl"
Huvitav jah, et kuigi meile tundub, et "hing on haige", on see tegelikult meie ego, mis haavudes muljuda on saanud.
Ebamugavust tundes on hea, kui see on meeles ja saab endale öelda: "Oi, näe, mu väike egokene läks nüüd ärevile," ja sellele mõttes pai teha nagu lapsele :)
End sahmimise ja oma tähtsate arvamustega samastavad inimesed ikka vahel liialdavad ja asuvad võitlusse selle eest, mida nad endale kasulikuks ja õigeks peavad. On normaalne sellest tagasi põrkuda, kuid lõpuks tuleb ikka lihtsalt oma rida ajada ja jätta teised inimesed arvama, mida iganes nad hetkel arvata tahavad. Sellel pole absoluutselt mitte mingisugust tähtsust, mida keegi teine arvab või meie ise arvame.
Lugesin eile Teal Swani blogist, et ta hakkab oma neljandast abikaasast lahutama. Ootasin seda uudist juba palju-palju kuid, sest Teali instagramifotod olid muutunud veidi sõjakamalt eksponeerivamaks, mitte sensuaalsemaks vaid seksuaalsemaks. Osa naistest hakkab suhte halvenedes 'end liputama' lootes näidata 'äravajuvale' partnerile, millest too on ilma jäämas. Mulle mõjub selline asi lausa ähvardavalt, veidi rõvedaltki, ja ma oletan, et ka enamik mehi selles olukorras tunneb võõristust suurenemas. Aga mis parata. Ei saagi oodata, et inimene suhtel niisama soikuda laseb ja midagi ette võtta ei ürita.
Teine asi, miks ma arvasin, et suhe logiseb oli, et Teal, kes muidu on jäägitu autentsuse eest võitleja, väljendas aeg-ajalt arvamust, et suhtes ei ole arukas seda endale lubada. Sa pead arvestama teise vajadustega ja enda omi võimalusel kärpima. Mina seda ei usu, samas - ma tõesti olen kohutavalt halb teeskleja, nii et kui mina üritan entusiasmi või jututuju teeselda, siis ei peta see kedagi ära. Kui ma ausalt ütlen, et vabandust, ma kohe üldse ei haaku praegu ja pean ära minema, ei solvuta, saadakse aru. Kui ma aga üritan kuulata ja noogutada, kuid endal on hoopis muud mõtted peas, siis teine solvub! Sest ma oma käitumisega petan teda! See on solvavam kui see, et vajan vaikust ja tekki üle pea, millel pole tema jutu ja isiksusega mitte midagi pistmist.
Inimesi on võimalik õpetada mitte solvuma, kui me 'vabandame', et seisame enda vajaduse eest. Meile peale käies teeb teine ju sedasama - meie vajadusest mitte hoolides seisab ta oma vajaduse eest. Isekus on loomulik ja inimlik. Kui teine ei tee meie tahtmist - miks meil siis teda üldse vaja on? :p
Ja tegelikult polegi.
Lihtsam ja loomulikum on oma vajadused ise üles leida ja täita. Me ei tohiks teiste selga panna meie heaolu eest hoolitsemise koormat.
On kurb vajada midagi nii ebapüsivat ja isemeelset, liikuvat, muutuvat ja vaba, kui on teine inimene. Paraku ei saa me oma vajadusi ka lihtsalt tühistada, kui selgub, et need toovad meile kannatusi.
Küll see inimene olemine ikka on hämmastav ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar