neljapäev, 24. mai 2018

Hakkasin Eckhart Tollet lugema ...

MUSILI RAAMATU ESIMENE OSA
BASIILIKUOMLETI TAGA :0
JA NEID RAAMATUID ON VEEL KAKS!
Huhh! Help?
Eckhart Tolle tsitaate sajab Internetis peale nagu vihma - seepärast pole ma kunagi vaevunud mõnd tema raamatut laenutama-lugema. Eile aga Väikuga käisime rampsis ja teda oodates koukisin endale ajaviiteks riiulist, mille kõrval olin pikemat aega mõttelagedana seisnud, lausa kaks Tollet. (Veel võtsin 'allveelauast'/valvelauast varem tellitud Robert Musili "Omadusteta mehe" - mul polnud õrna aimugi, et see teos nii kobakas on - 3 paksu köidet! + väike kiri '0',
ja Väiku jaoks võtsin Theo Fisheri "Wu wei - Tao elukunst")


Hakkasin siis täna hommikul Tolle "Meelerahu häält" lugema ja ... kurvastus tuli peale lausa, vajusin pooleks tunniks silmili patja ja mõtisklesin inimeksistentsist. Tolle räägib olulisest nii lihtsalt - enam lihtsamalt pole võimalik - ja samas pole parata, et see ei jõua kohale mitte kellelegi, kes juba kohal pole. Ja mõnes mõttes me ju kõik oleme ja lihtsalt ei tea seda, ei tunne ära, nii et rääkida ikka tasub, lihtsalt mitte arusaamist oodates vaid ligimesearmastusest :)
See (rääkimine) näib mõttetu, aga tundub õige.
Nii et missa teed?
Räägid, sest jutt tuleb!

On nii palju inimesi, kelle puhul vaimne areng näib olevat hobi või mõtteharjutus. Midagi, millega nad "tegelevad" aastakümneid. Aga millegipärast jääb see puht-intellektuaalseks ...

Ja sellest poleks midagi, see oleks täiesti rahuldav, kui inimesed oleksid niimoodi õnnelikud. Mis siis viga oleks? Kõik oleksid üksteise vastu kenad, keegi ei kasutaks teist ära, keegi ei halvustaks teist... Aga inimesed nagu tahaksidki jääda otsijateks, küünitajateks, enese- (ja siis, paraku, reeglina ka teiste) piitsutajateks, võrdlejateks, lahkajateks, kritiseerijateks, analüüsijateks ...
Rahumeel ja tänumeel ei tule kohe üldsegi!
Imelik!
Kui seda ei tule, siis milleks üldse pingutama vaevuda?
Võibolla inimloomale tegelikult lihtsalt meeldib pingutada, väsimusest ohmakas ja tige olla, teisigi rahutuks ja ennastpiinavaks näägutada?

Aga miks?

Huu nõus.



...



Meid kasvatatakse üles uskuma, et see, mida me arvame ja teeme, on oluline.

Aga pole.

"Mis on tarkus ja kust seda leida? Tarkus tuleb koos võimega olla tüüne. Lihtsalt vaata ja lihtsalt kuula. Enamat polegi vaja. Tüüne olek, vaatamine ja kuulamine käivitavad sinus mittekontseptuaalse arukuse. Lase meelerahul juhtida oma sõnu ja tegusid."

Aga nii ("istudes ja kuulatades") ei saa elada --- kuni inimene usub, et nii ei saa elada.
Ja siis - päriselt ka, ei saagi!
Sest tuleb teha igasuguseid asju, mis 'kõrvaltoimena' meele segaseks ja rahutuks teevad, närvi mustaks ajavad jne ...
Ja kuni usud, et tuleb neid asju siiski teha, niikaua tõesti, päriselt tulebki.

"Tüüne" oli mõni aeg tagasi mu lemmiksõna :)
See on täpseim ... samas kõlab nii koledasti mu meelest :D, et loobusin seda kasutamast.

Edasi:

"Enamik inimesi veedab kogu elu oma mõtete piiratuse kammitsais. Nad ei liigu kunagi kaugemale kitsast, mõistuse kujundatud, isikustatud enesetajust, mille tingib minevik. 
Sinus, nagu igas teiseski inimolendis, on olemas mõtetest palju sügavam tasand. See on sinu olemuse põhisisu. Me võime seda nimetada kohalolekuks, tajuks, tingimatuks teadvuseks. /.../ 
Selle tasandi leidmine vabastab sind ja kogu maailma kannatustest, mida põhjustad endale ja teistele, kui su elu juhib ainus, mida sa tunned - mõistuse kujundatud "väike mina"."
*

"Teada, mõista ja kontrollida ihkav inimmõistus peab oma arvamusi ja seisukohti ekslikult tõeks. Ta ütleb: see on nii. Pead olema mõtetest  suurem mõistmaks, et ükskõik, kuidas sa ka "oma elu" või kellegi teise elu või käitumist ei tõlgenda, mis tahes hinnangut sa mingile olukorrale ei anna, pole see siiski enamat kui seisukoht, üks paljudest vaatenurkadest. See pole enamat, kui vaid kimbuke mõtteid. Kuid tegelikkus on ühtne tervik, milles kõik põimub, milles miski ei eksisteeri omaette. Mõtlemine killustab tegelikkust - tükeldab selle mõttelisteks jupikesteks."


Jep! Mõte ei haara, tunnetus/teadvelolek/awareness haarab -- vaielda ja õigust otsida pole mõtet, sest me vaidleme ja arutleme mõtte tasandil.

Ning on õige, et me sipleme oma "kohustuste" ja "arvamuste" (ehk põhimõtteliselt ego) haardes, kui meie teadlikkus polegi veel valmis teistmoodi elama - - -  või vaibuma.

Ja seda ma olen teises blogis palju rääkinud ja viidanud, et mõistus võtab tervikust välja ühe tüki ja siis kritiseerib ja hindab (näiteks: ühe inimene käitumine ühes olukorras, nii nagu see meile paistis). Mõistus eraldab, ja see 'tükk' näib alati imelik ja puudulik. Pusletükki nähes saad ju otsekohe aru, et see on vaid osake tervikust, sest iseendana oleks ta puudulik. Elus on seda märgata veidi keerulisem, et kõik, mis näib halb ja kole, on seda vaid niikaua, kuni vaatame seda tervikust eraldi ja usume, et meile teada olev info on kõik, mida me hinnangu kujundamiseks vajame.

Kui pilt on koos, ei tundu üks tükk enam imelik ja ebamäärane - sa ei ütle MITTE KUNAGI, et muidu ilus pusle ju, aga vaat see üks tükike siin paremal on küll maru kole! - see sobib täiuslikult suurde pilti. See on täiuslik, kui seda vaadata suhtes tervikuga - ta peabki olema täpselt selline, nagu ta on! - - - ja samal ajal võib tõepoolest näida ebamäärane ning 'kole', kui teda vaadata üksinda.

Nii on iga inimene/surm täiuslik, iga tegu/tegevusetus täiuslik, iga otsus/mõttesuutmatus täiuslik.

Nagu ikka, jõuame mingit valupunkti teadvustades ja uurides lõpuks järeldusele, et kõik on täiuslik, teistmoodi ei saagi olla, tervik on harmooniline ja kaunis.



See aga pole mõistus ja sõnad, mis tervikut haaravad.
Seda teeb meie kõrgem teadlikkus.
Nii et ... pole nagu mõtet selliseid jutte rääkida üldse :D, ma tean seda!, saan aru küll!, aga vahel näpukesed tulevad klõbistama siia ... :D




Need tsitaadid tulid muide esimese kaheksa tekstilehekülje pealt!
Ma lausa lõdisen pelglikkusest - kas pean pool raamatut endale ümber kirjutama? :D
Ja mis mu paksust Musilist niimoodi saab?


- - -


Läksin Mehe kirjutuslaua juurde talle hommikukalli-musi tegema, siis rääkisime ühest ja teisest ja, kas poodi on täna vaja minna. Ta ütles, et kui leiba jätkub, siis polegi täna vaja. Mina olin üllatanud, sest neljapäev on tal tööde ärasaatmise päev ja siis ta alati 'premeerib ennast'. Pilgutasin natuke aega imestunult silmi ja küsisin mingi uiu ajel, ega ta ei pea nädalavahetusel kusagile minema? Selgus, et tõepoolest, tal on klassi või lennu kokkutulek.

Ma tunnen teda ikka nii hästi :D
Ise ka ei tea, mille järgi mu radar üles korjas, et 'simman on soolas'. Kindlasti polnud see lihtsalt premeerimise ärajätmine, sest üks ei ole varem kunagi teist seganud.


- - -


Kuulge, kas minipelmeenid on juba ammune asi või uudistoode?

Minu jaoks täielik uudis - ma lähen ju poodi alati nimekirjaga ja 98% juhtudest ostan tuttavat kraami tuttavast riiulist
 (mu poenimekiri on koostatud kodupoes käimise 'marsruuti' silmas pidades! - st kõigepealt kirjutan üles kõik, mis mul, Mehel ja Väikul poest vaja on ning seejärel panen uuel paberil need asjad kõndimisel ette tulevaid riiuleid arvestades järjekorda! :D ) 
ning püüan seda leida, uusi asju kõrvalt ei vaata üldse. Olen väga margitruu! :)

Igatahes Mees avastas sellised asjad nagu minipelmeenid ja neid on nii mõnus supi tegemiseks kasutada: keedad paki pelmeene 1,5 l puljongis, kui need on valmis, kallad juurde paki külmutatud letšot, lased hetkeks veel keema tõusta ja ongi valmis ja niiiiii hea. Küüslauku võiks võibolla juurde panna ... ja noh, mina tahaks rohkem paprikat kui seal letšo-pakis on, aga ei raatsi värsket osta. Paprika maitseb mulle nii väga, omleti sees ja riisiga ja makaroniga ja kartulihautises ja igas supis, iga lihaga ... välja arvatud punase kalaga vist ..., aga osta raatsin ainult seda külmutatud varianti :)

Nämm! :)

This is about right @meme.w0rld 😂😂


Kai Klaarikale: külmutatud letšo




:)

2 kommentaari:

Kai Klaarika ütles ...

Tollest kunagi hiljem...
Mis on külmutatud letšo?
Kõhupilt ajas väga naerma. Naeran kord kvartalis.
Viimati oli:
-Mees tuleb koju, küsib naiselt, mis ta süüa tegi. Naine vastab "ei midag! Homseks ka!"-
Muidu pidasin end nagu poolintelligentseks.
Tolle on raamatupoes eneseabiosakonnas. See peletas eemale.

karikate emand ütles ...

Panin Sinu jaoks letšopaki pildid teema lõppu. Selle sees on suvikõrvits, sibul, natuke tomatit ja erinevad paprikad. Meie poes maksab 89 senti.

Kunagi ammu-ammu oli selline külmutatud toode nagu "viie pipra segu". Seal olid ka erinevad teravamaitselised paprikad ja veidi vingemad piprad ka. Muutis tavalise värskekapsasupi millekski märksa põnevamaks! :)


Muide - ma isegi ei soovitaks Tollet lugeda.
Meenus, et mõtlesin tema tsitaate lugedes aastaid, et see jutt on täiesti kasutu ja räägib elust, mida enamikul ei ole ega ka tule. Ja mul oli õigus! :D Vähemalt praegu ei saa inimesed nii elada, mitte need, kes on lepingutega seotud (ametikoht, sugulaste aitamine, õhtusöögi tegemise raudne reegel jms). Oma tavalist elu elavale inimesele on Tolle kasutu, sest mingit vaikust ei tule kusagilt, isegi kui oled omadega läbi ja istud diivanile telefoni või arvuti abil netis surfama, näägutab kogu aeg enda sisehääleke kuklas, sest alati on asju, mis veel tuleks ära teha ja jõud saab alati enne otsa. Katsu sa keskenduda, kui su sisehääl käitub, nagu puhata tohiks alles siis, kui kõik on tehtud, ja kõik ei saa mitte kunagi tehtud!