kolmapäev, 6. juuni 2018

Ehhellõu there ...

Rääkisin Väikuga siin mõned päevad tagasi circa 6 tundi järjest jutukesi hingedest ja inimestest ja sain aru, kui väga ma olen kaugenenud elust sellisena, nagu näevad seda 100% inimestest minu ümber.

Mul kulus kaks päeva, et see omaks võtta.
Pean silmas, et kaks päeva tegelesin just selle asja seedimisega ja ei teinud midagi muud.
Mage, mõneti :D

Eks ma vist pean teise blogisse üle kolima, enam-vähem.

Seda ette nähes see kunagi tehtud saigi :)

Isiklikumad tekstid on sildi all 'päevik'.

Bye, muskad, ja ärge unustage ennast vägapalavalt armastada! 💜
Ei ole mitte midagi tähtsamat!
I'm rooting for you!





PS:
Ma ei ütle, et ma siin üldse enam ei blogi, aga ... ei näe väga sedamoodi välja.

Eks kui tahan, siis ikka tulen ja lobisen ..., kuid tunnen, et pean maailma rahule jätma, sest sellel on põhjus, miks see on selline nagu see on, ja ka sellel on põhjus, miks mina pole selline, enam ...

Näiteks:
me vastutame nii paljude asjade eest, meil on sadamiljon kohustust, kuid üheks viimastest jääb energia, mis me maailmale välja saadame endast. (Materiaalsema väljundina: meie sõnad, tunded, pilgud, kehakeel.)
Ning see peaks olema täpselt vastupidi.
Kõigepealt peaksime kindlustama, et oleme puhanud, õnnelikud, küllastunud ja värsked, ning siis alles hakkama täitma oma 'kohustusi'.
Meie esimene kohustus peaks olema meie olemise vahetu energeetiline väljund, selle kvaliteet.
Aga kes nii mõtleb???
 Ma TEAN, et neid inimesi on - ja väga palju rohkem, kui arvavad need, kes mu siinset teksti napakaks peavad, aga tundub vale rääkida seda blogis, mida alustas 8 aastat tagasi minust nii erinev inimene ... :)

Ma arvan nii, et kui siin kuude kaupa midagi ei toimu ja teil mingi huvi järsku tekib, siis klikkige mu profiili kaudu *ilusate ja huvitavate* asjade blogilingil ja sealtkaudu 'päevikut' jne, küll te hakkama saate, musid ja kallid! xoxo :)

Kommentaare ei ole: