Käisime täna VT'ga miljonis poes, et osta talle uueks kooliaastaks teksased ja mõned pluusid ja kingi ka tahtsime. Päris kindlasti pole ma kunagi ühe päeva jooksul nii palju poode läbi käinud, sest enda jaoks ei teeks ma seda ilmaski ja varem pole ka VT sellist pikka poetiiru teha soovinud. Lõime laiaks kogu raha, mida VT hakkas kunagi peegelkaamera jaoks koguma, ja eks ma panin omalt poolt juurde ka, sest teksaseid ja pesu oli tal tõesti ka minu meelest vaja. Kõndisime jala linna ja jala tagasi, ma usun, et tippasime ringi oma 8 kilomeetrit. Tavaliselt olen ma sellise asja peale kaks päeva voodis pikali ja mõte ka ei liigu - nüüd aga puhkasin kolme tunniga välja! No ma ei jõua ennast ära õnnitleda, et ma riskisin proovida kohustuslike jalutuskäikudega lõpu tegemist - ma olen ikka nii palju tugevam. Ja ikka - ikka veel üllatunud ka! :D Sest mulle on väiksest peale räägitud, et olen kidur ja kahvatu, uni ka jukerdab kõvasti, peavalud ka - nii et õueskäik on MUST! See tundus loogiline. Ma uskusin seda üle kolmekümne aasta. Hoolimata sellest, et jalutuskäigud ei paistnud kümnete aastate jooksul ei mu unedele ega peavaludele mitte mingisugust mõju avaldavat. Lihtsalt uskusin, et asi oleks veel hullem, kui ma õues ka ei käiks. Aga võta näpust. Keha soove tasub ka teinekord kuulata ja keha polnud mul rõõmus, kui ma selle õue lükkasin.
But its over now.
Veel olen ma uhke selle üle, et ma ei ostnud endale üht pastapliiatsitki, kuigi käisime ka kirjatarvetepoes VT'le musti pastapliiatseid ostmas. Tavaliselt on meie poeskäigud sellised, et mina näen kümneid asju, mis mulle meeldivad ja VT muudkui kirtsutab ninakest :)
---
Kui eile duši alt tulin, kuulsin meie rõdupleki pealt kolinat/kobinat. Olin rätikuväel, nii et palusin VT'l vaadata, ega naabrite kass alla ei kukkunud. VT nihverdas end vastumeelselt mu tuppa. Ärgitasin teda ikka vaatama minema ja lõpuks ta läks - vaatas ukse pealt rõdule ja teatas, et meie poole kass igal juhul ei kukkunud. Utsitasin teda rõdult alla vaatama ja siis selgus, et tema ikka ei julge kassilaipa vaadata. Selle aja peale, kui ma kapist puhtad riided otsisin ja selga sain, polnud rõdu all kassi haisugi. Lootsin, et ta ainult komistas ja sai ikka kusagilepoole rõdule vupsata, aga täna pole terve päeva teda näha olnud. Hmm. Varjupaiga lehel tema pilti ka pole... Kohe muretsema paneb, kus ta on. No kui ta alla kukkus, siis ilmselt jäi terveks. Korrus on meil küll kuues, nii et... ei teagi. Loodan seda miisut peagi ikka näha, kuigi seni muretsesin selle pärast, et ei saa rõduust sel suvel lahti hoida, sest see väike suller hiilib imevaikselt sisse ja sätib end mu laua alla voodipeatsisse, aga mul on paraku allergia...
---
Lehest lugesin, et paljud inimesed on viimastel päevadel piiritajaid koju võtnud, kuna ei tea seda, et kui nad maha sopsavad, tuleb nad õhku visata, sest nende tiivad on nii pikad, et nad ei saa sileda maa pealt lendu tõusta. Taipasin kurvastusega, et ka VT ei tea selliseid asju. Mina leidsin ka asfaldile joonistades platsilt pääsukese, kui olin 6-8 aastane. Võtsin ta pihkudesse ja tundsin, kuidas ta süda kiiresti tiksus. Ta ei teinud häältki, kössitas vaikselt mu pihus. Läksin igaks juhuks muru kohale ja viskasin ta õhku - kenasti lendas ära :)
Nii tore! :)
Isegi linnas elavad emmed(-issid) peaksid oma lastele loomade ja looduse kohta võimalikult palju rääkima. Taipasin murega, et ma ise pole seda teinud...
Nüüd siis rääkisin vähemalt sellest.
:)
2 kommentaari:
Tead.
Ma olen end alati pidanud pigem looduse inimeseks, aga samas on minus väga tugevalt see osa, kellele meeldib olla kodus, toas, eemal, Ära. Ja nagu sinagi, olen alati pidanud võitlema nii teiste kui enda poolt tuleva survega minna õue, minna jalutama, minna külla, minna end liigutama, minna kuhugi lihtsalt minemise pärast, kuigi ma oleksin palju parema meelega lihtsalt oma toas ja teeksin vaikselt mingeid muid asju. Mul on väga hea meel lugeda, et sa oled leidnud endas jõu hakata vastu sellele survele, ning see on andnud positiivse tulemuse.
Mulle meeldib minna õue siis, kui ma seda ise soovin - kui mul on tunne, et ma tahan kohe minna kõndima, sest mu keha kibeleb liikuma! Või ma pean kohe saama metsa, sest mul on linnast kõrini. Aga samas olen alati vajunud kössi selle süükoorma all, kui õues särab päike, uksest-aknast tuleb sisse "minge õue! minge õue!" hüüdeid, ja mina tahaksin lihtsalt lugeda, kududa, filmi vaadata või ma ei tea, nööpe sorteerida. Lihtsalt olla.
Küll on hea, et leidub sinusuguseid vastuvoolu ujujaid. Ausalt.
:)
Nii kena Sinust nii öelda, ja üldse - huvitav ja tore kommentaar.
Mina jälle olen end alati linnainimeseks pidanud...
Aga praegu küll tunnen, et ma sobiks selleks hulluks tädiks, kes oma metsamajast kunagi küla peale ei tuleks ja keegi ei saaks aru, millest ta üldse elab :)
Maa ja mets mind niimoodi ei väsita, ei stimuleeri üle nagu linnakeskkond, kus tuleb olla tähelepanelik mitmesuguste asjade suhtes. Hea seegi, et ma ei ela tänava ääres ja vähemalt kodu ümber müra eriti pole, aga ikkagi... Mõtlen väga sageli sellele, mida Tõnu Õnnepalu ühes raamatus ütles - ta oli mingil saarel, kust kogu rahvas sügise edenedes linnadesse laiali läks ja 'oma saarepoolel' oli ta üksi, ja ta ütles, et seda oli lausa tunda - mitte et kedagi ei ole näha, vaid et ükski võõras mõte ka ei liigu sealkandis. Ainult loodus liigutab ja häälitseb. No maja natuke ka võib-olla. Mulle see meeldiks :)
Postita kommentaar