reede, 27. mai 2016

LLOYD JONES "Mister Pip"



Paapua ja Uus-Guineas (sealkandis?) asuval saarel on käimas kodusõda. Kõik noored mehed on külast lahkunud, enamik ühinenud partisanidega. Mitu kuud on kool suletud olnud, kuid siis otsustatakse, et küla ainus valgenahaline mees, mister Watts hakkab neile miskitlaadi tunde andma, kuigi tal polnud vastavat haridust. Suuremalt jaolt luges ta lastele ette Charles Dickensi "Suuri lootusi". Lapsed olid võlutud. Raamat pakkus neile uut ja paremat maailma, omalaadi paralleelset reaalsust.

Ettelugemiste suurimaks fänniks ja peategelaseks on 14-aastane külatüdruk, Matilda. Tema isa läks neli aastat varem Austraaliasse tööle ja ema on kibestunud, et mees on neid siduvast elust eemaldunud ja valgete elu omaks võtnud. Ema tundus uhke, vaidlushimuline ja tõrges inimene... Aga kui hetk tuli, siis ta valis surma, et tütart ei vägistataks. Ma pole kindel, kas see oleks igal juhul õige valik olnud... Aga nii nagu see siin raamatus välja kukkus - tütar jäi tõepoolest puutumata ja ema oleks tõenäoliselt nagunii tapetud, kuna tal oli meeste käitumise kohta kobisemist - tundus loogiline. Pealegi - nii tähtsates olukordades sünnivad otsused ise, sa ei peagi neid tegema.

Tegelased on elavad ja lugu haarav. Inimesed oma suurte lootuste ja suurte pettumustega...
Kuna tegemist on sõja ja tillukese abitu külaga, juhtub ka koledaid asju, kuid õnneks pole need liiga kisendavaks kirjutatud.

Väga huvitav, et eile loetud "Minevike Müüja" tegeles lugude jutustamisega - ja see raamat samuti.
Eelmises raamatus pahandas minevike looja/müüja kliendiga, kes pidevalt uute lugude järgi tuli, et "kas ma olen sul mingi Šeherezade või?" Siin jutustab mister Watts/ mister Pip kuus ööd järjest sõjardite rahustamiseks 'oma elulugu', mis ta on kokku klopsinud lastele lihtsustades ette loetud "Suurte lootuste" sündmustest, oma elust ja neist paljudest lugudest, mida rääkisid kooli lastele maailma tutvustama kutsutud külanaised.


Matilda ja tema emps:

Ma magasin oma empsiga ühes toas, ja tol ööl pimedas küsisin temalt, kas isa oli õnnelik mees. Ta vastas: "Õigel ajal küll mitte kunagi, aga pärast joomist tavaliselt ikka."

*

Mu emps ei naeratanud piisavalt. Kui seda juhtuski, siis tuli see pea alati võidurõõmust. Või siis naeratas ta öösel, arvates, et on päris üksi. Mõteldes kippus ta nägu vihaseks minema, otsekui võiks mõtlemine osutuda laastavaks, vahest isegi lõppeda tema alandamisega. Ka keskendudes muutus ta nägu vihaseks. Õigupoolest nägi ta suure osa ajast vihane välja. Mina arvasin ikka, et see tuleb tal mu isa peale mõtlemisest. Aga ega ta kogu aeg ka saanud isast mõtelda.

: )
Kui nummi! :p
Minu Vanaema oli ka selline naine, kes arvas, et mõelda ei tasu, tuleb kätel käia lasta. Mõtlemine võrdus tema meelest vist hädaldamisega :D, sest kui mõtlema hakata, siis on elu üks hädaorg ja pole hädadel ei lõppu ega ka mõtet.

*

Ta ütles mulle inetusi. Ma olin sääsk. Olin puuk koera perses. "Mis sul viga on, tüdruk. Kas sul omal varju pole, millega mängida?"  

(Kas ma pean täpsustama, et minu Vanaema mulle selliseid asju ei öelnud? Mõistagi ei tulnud mul ka kunagi mõttese tema sabas löntsida ja teda tüüdata.)

Aga Matilda ema ei püütud tegelikult halva tegelasena näidata. Tal olid oma tõekspidamised ja nõrkused lihtsalt.

*

Lastele külakooli juttusid rääkima tulnud tädi (toon selle katkendi ära, kuna tema räägib minu lemmikasjast - vaikusest):

Üks teine naine, kes käis mu emaga samas palveringis, tuli meile headest kommetest rääkima. "Headest kommetest annab märku vaikus," ütles ta. "Kui mina alles kasvueas tüdruk olin, siis mõisteti vaikuse all neid räbalaid, mis jäid maailmast järele pärast arveteklaarimisi kõigi pärglima kikaste ja koerte ja generaatoritega. Suurem jagu meist, lastest, ei teadnud, mida vaikusega peale hakata. Mõnikord ajasime vaikuse segi igavusega. Aga vaikus on paljude asjade jaoks hea - magamiseks, oma Jumala juures olemiseks, jumalasõnast mõtlemiseks. 
Ja veel," lisas ta, viibutades sõrme meie, klassis istuvate tüdrukute poole, "hoidke eemale neist poistest, kes ei oska vaikusest lugu pidada. Kisajatel poistel on muda hinge põhjas. Mees, kes tunneb tuuli ja oskab paati juhtida, saab aru ka vaikusest, ja küllap tajub ta ärksamalt Jumalagi lähedust. Muid näpunäiteid ma ses asjas teile, tüdrukutele, anda ei taha."

:)

Kommentaare ei ole: