Tõsiselt

Lugesin kunagi kusagilt ühe psühhoanalüütiku juttu (ma oletan, et tegemist oli M. S. Peckiga raamatus "Tavatu tee"), et inimesed, kes ei kavatse terapeudiga avameelsed olla, väidavad, et nad ei näegi unenägusid, mida 'saik' saaks analüüsida. Ja sama on inimestega, kes mäletavad kuhjade kaupa detaile - nad mäletavad seda kõike ainult selleks, et analüütikut segadusse ajada ja infohunniku alla matta :P

No mina näen alati hästi pikki ja kirjusid unenägusid. Kui mõtlen neid üles kirjutama hakata, hakkab mul ka järjest rohkem meelde jääma, kuni olen seisus, et pean 1,5 tundi tavalisest varem tõusma, et oleks aega kõik kirja panna :D - seega viimastel aastatel olen kirja pannud vaid märksõnu, et hoida silma peal korduvatel teemadel.

Aga ma mõtlen sellele, kui hale on ikka mõne vuudu-uudu-spetsialisti abi vajada: kui sinus midagi ei teki, oled süüdi, kui tekib liiga palju, oled süüdi. Igaüks ajab enesekindlalt isejuttu ka ja leebust on vähevõitu, sest meeles mõlguvad vaid kordaminekud, sest vead olid ju kõik 'patsiendi' süül.

Täna nägin jälle ülipika ja -kirju unenäo ja kuna isegi märksõnu tuli üleliia palju, jäin mõtisklema, mida ma valiks sealt psühhoanalüütikule rääkimiseks?
Arvan, et aju unenägude kaudu pigem 'ventileerib' end ja sügavamaid tähendusi tavalise inimese unenägudest otsida pole vaja. Näiteks üks pidevalt korrutatud detail minu tänases unenäos oli kellaaeg: laupäev, 16. kuupäev, kell 13.22 - olen kindel, et sel ajal ei juhtunud tegelikult mitte midagi. Unenäos oli mul vaja tõestada, et sisenesin sel kellaajal poodi, üks toode kotis, mitte ei ajanud seda poes kotti.



Kuulasin hiljuti Hallo, Kosmose vestlust dr. Riina Raudsikuga.
Olin kuulnud, et teda seostati kloordioksiidiga ja kusagilt lugesin hästi põlastavat arvamusavaldust tema raamatu "Energiakriis" kohta. Kui raadiosaade on kahetunnine, siis internetist leitav vestlus on kolmetunnine (SIIN). Mind lausa rabas, et tegemist on nii tasakaaluka, hooliva ja aruka inimesega. Teeb nukraks, et mitte ainult säravad kujud ei saa sõimata, vaid ka igati ontlikud, mõistlikud ja hoolivad inimesed. Olen ikka mõelnud, et kui keegi salvab, siis säuksusid liiga kõvasti ja astusid kellelegi saba peale oma jutuga. Aga paistab, et võid olla ka südamlik ja asjalik inimene, ning järsku tuleb hüsteeriline ajakirjanik sinu peale kriiskama. Tõesti masendav, see teadasaamine mõjub lausa lopsuna. Müts maha Riina ees, et ta lihtsalt taandus sellest madinast ja leppis sellega, et tema kuvand solgiga üle kallati, sest ajalugu on tuhat korda näidanud, et kui inimesed on otsustanud sind materdada, siis pole võimalik absoluutselt mitte midagi teha, et tõe või loogikaga nendeni jõuda, sest asi polnud kunagi infos vaid solgiga soperdamise vajaduses, mis lihtsalt otsib ohvrit. Loogika, info või tõega sinna vahele lihtsalt ei jõua, sest tõde ei huvita neid inimesi. Solk huvitab. Ja ma olen palju näinud ka seda, et kui inimese sees on kõik halvasti, siis püüab ta ümbritsevast halba otsida ja seda esile tuua - ma oletan, et meil on vajadus tasakaalustada sisemist ja välist energiat. Kui meil on hea, püüame ka ümbritsevat energiat tõsta - kui meil on halb, püüame ümbritsevat 'alla viia'.



Ühel Instagrammi kontol oli eile pilt Aasias rändavast noormehest, kelle sülle ronis ahvike. Noormees naeratas ja hoidis ahvi ning lasi kellegi pilti teha. Seda pilti jagas noormehe (virtuaal)sõber, kes mainis toredaid elamusi täis rännakut Aasias. Kui mina seda postitust nägin, oli selle all 13 kommentaari. Pooled olid, et yay!, nii äge ja pooled hurjutasid loomade ekspluateerimise pärast. Et need ahvid, keda turistidele paitamiseks hoitakse, on narkosõltlasteks muudetud ja kogu aeg kaifi all ja tegemist on loomapiinamisega. Pildi ülespanija vaidles, et see on (vist rannas tehtud pilt ja) metsik ahvike, mitte kellegi köie otsas olev loomake, kuid karm hurjutamine ja põlastamine jätkus.

Niimoodi teise inimese ilus elamus - tunda väikese loomakese sooja habrast kehakest enda külge klammerdumas, teda paitada ja tunda, kuidas ta su lähedust otsib - maha materdada... - mis inimesed need küll on? Kui sa tõesti tahad inimeste tähelepanu mingile probleemine pöörata, siis jumal küll, pea vastavat blogi või kirjuta inimesele erakiri, aga ära topi tema õnneliku elamuspostituse alla oma piinamisjuttu. Appi!!! :(

Sama olen näinud ka ostupostituste puhul. Keegi on oma ostu üle õnnelik ja Oluliselt Kõrgema Teadlikkuse ja Moraaliga Kommenteerija teeb üks-kaks selgeks, kui kohatu on see rõõm ja mis hirmsaid asju sünnib maailmas, kus see asi valmistati.

Kõike saab teha ja öelda hoolivalt, teisi inimesi või nende sõnumeid alandades tehakse juurde valu ja halba, mille vastu väidetavalt võideldakse.

Mõnitamise ja alandamisega ei saa ju kedagi harida või aidata ometigi!



Eile leidsin Interneti pealt sellise asja:

Küsitakse Elo Viidingult:

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?Märta Tikkase "Punamütsike" (1991) Ülev Aaloe tõlkes. Peaaegu luulevormis proosa, hea iroonia, keel poeetiline ja tundetäpne. Tsiteerin: "Ei tohi iial teisele nördimust valmistada, teist solvata. Peab alati rääkima sõbralikult, mitte häält tõstma, pole midagi halvemat teineteise peale karjumisest, karjujatega pole midagi peale hakata, sellised inimesed pole õppinud, kuidas peab käituma. Peab mõtlema, mis tunne on sellel, kes peab sõnad ära kuulama. Alati otsekohe mõtlema sellele, mis tunne teistel on. Esmalt mõtlema sellele, alati."

Tõsiselt!