Mul kummitab üks lähipäevil internetist leitud mõte, et ei abielluta mitte selleks, et kellegagi koos olla, vaid siis, kui ei suudeta oma elu ilma selle teise inimeseta ette kujutada.
Armas mõte minu meelest! :)
Aga mind paneb muigama järeldus, mida siit on võimalik teha: et hea kujutusvõimega inimestel pole vaja abielluda :D Need, kes pole abiellunud, on ilmselt väga hea kujutlusvõimega lihtsalt :)
Veel mõtlen, et ometi leidub abiellujaid, kes kahtlevad, kas nad on leidnud selle Õige.
Mul on alati olnud nii kurb seda kuulda...
Aga nüüd ma ei teagi, kas see on hea asi, et ma abiellusin Mehega, kelleta ma elu ette ei suutnud kujutada, või hoopis halb näitaja :p Ma olin kahtlustest küll nii kaugel, et enam kaugemal ei saagi olla.
(Samas nüüd ma suudan juba igasuguseid asju ette kujutada..., aga ei viitsi enam :D
See pidi jällegi hea märk olema, kui minevik ega võimalik tulevik ei tiku mõtetesse).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar