Eilse väljaskäigu (käisime ka apteegis ja poes) järel lubasin endale täna täieliku voodipäeva... Ilmselt on vahe tavalise päevaga eelkõige psühholoogiline, sest elan oma voodis nagunii alati umbes 22 tundi ööpäevas. Eks tänagi käisin väljas nii palju, et tolmuimejaga oma tuba üle tõmmata, keeta kartulid ja makaronid ning puhastada VT'le puuvilju. Püstiolekut tuli kokku umbes 40 minutit. Ise olen rahul ;)
"Minevike müüja" on lugu mehest, kes koostab soovijatele võltsminevikke, otsib pilte nende 'esivanematest', ajaleheartikleid jms. Võltsminevikke tahavad tavaliselt kõrgete sihtidega inimesed, kelle minevik jätab soovida kas puhtuselt või kirkuselt.
Peagi hakkavad inimeste ja minajutustajast geko tegelikud, vale- ja kunstmälestused segunema. Juhuslike kokkusattumustena paistnud sündmused ei pruugi seda olla. Jagatud unenäod arendavad ärkvel kogetut edasi ja aitavad võtmetegelasi ehk paremini mõista kui nende vahel ilmsi peetud vestlused.
Raamat oli armas, lihtne ja väga lühike, üsna poeetiline või maagiline, ilusti kirjutatud ja tõlgitud...
Samas ei rabanud. Mul ei tekkinud tunnet, et see on kohutav, et ma selle aastanumbri sees vaid mõne üksiku ilukirjandusteose olen läbi lugenud nagu mõnikord pärast hea raamatu lugemist tekib. Et jumal küll, ma olen kogu aeg voodis - võiks siin ilukirjandusse sukelduda igal hetkel, kui ma pole VT'ga või kadunud oma pähe... Aga siis hakkan kirja panema, mida ma kindlasti iga päev teha tahan: soe söök, jooga, meditatsioon, iga päev mitu tundi VT'ga, Meest aitan tema tööga ja muidu ka ... kirjadele tahan vastata, dušš, massaaž..., laulmine on veel tähtsam kui jooga..., kui telekas on mingi sci-fi sari, siis vaatan, eriti kui on veidi military, nagu oli Lahingulaev Galaktika. Ja noh, arvestades minu suurt vajadust meditatsioonile lisaks eri tegevuste vahel niisama pöidlaid keerutades lakke vahtida, siis ei tule mõttest ülejäänud elu lugedes veeta, midagi välja. Need kaks tundi, mis mu päevaplaanis lugemise jaoks määratud on, istub VT reeglina minu juures :p... ja VT on tähtsam, ma ei hakka teda mingite kindlate tundidega piirama.
Aga noh, kui on tühja aega, mis tahab viitmist, siis see raamat sobib väga kenasti.
Paar pisikest katket:
Uue mineviku soovija pajatab:
"Kord viidi mind ühele peole. Mingi vanake sai saja-aastaseks. Ma tahtsin teada, kuidas ta end tunneb. Vaene mees vaatas mulle arulagedalt otsa ja ütles: "Ma nüüd ei teagi, kõik käis nii kähku." Ta pidas silmas oma sadat eluaastat, ja see kõlas, nagu räägiks ta mingist katastroofist, millestki, mis oli talle alles paar minutit tagasi kaela sadanud. Vahel on mul sama tunne. Mu hinge painab liigne minevik ja tühjus. Tunnen end nagu see vanamees."
Kodugeko, eelmises elus inimene, mõtiskleb võimalikele mõrtsukatele julgelt ust avama läinud majaperemeest vaadates:
Oma eelmises elus tundsin ma taolisi inimesi. Nad võpatavad, kui tuul puuokstes sahistab. Kardavad prussakaid, rääkimata politseist, advokaatidest ja muidugi hambaarstidest. Aga kui metsalagendikule ilmub lohe ja avab lõuad ja purskab tuld, lähevad nad sellele paljakäsi vastu. Häirimatud, külmad kui inglid.
:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar