Veider lugu, aga olen viimasel ajal agressiivsete sõnade suhtes ülitundlikuks muutunud. Ma "unfollow'n" silmapilk kõik veganid, joogid/jogiinid, 'esoteerikud ja müstikud', kes 'jäävad vahele' sellega, et end ja teisi vägisõnadega tegudele õhutavad. Mulle tundub see hullem kui piimatoodete tarvitamine (:D - see kõlab vist veitsa imelikult :D).
Paraku tundub ropendamine mingile osale eeskujudest/propageerijatest justkui ainus vahend, millega argise inimeseni jõuda - nagu oleks tohutu lõhe joogat või veganlust harrastavate ja mitteharrastavate inimeste vahel, kuigi keegi meist ei sündinud veganite perre ja joogat harrastati meie sünni ajal ka üpris vähestest peredes, ma kujutan ette... nii et mingit lõhet pole.
Näiteks kuulsaimat võitlevat veganit Freeleed ma ammu enam ei jälgi, sest ta mõjus nii tohutult agressiivsena, kuigi ta ropendas alati lustlikult ja 'toetavalt' /"carb the fu*k up!"/. Ergutuse mõttes seda tavaliselt tehaksegi, kuid... minus on hakanud see jubedust tekitama. Ükskõik "mis mõttes" neid sõnu ka öelda - need on agressiivsed sõnad. Freelee puhul pole abiks ka see, et tema elukaaslane Durianrider on vegan ja vist kõige tigedam ja rumalam inimene suure ja laia interneti peal, ma vähemalt väga loodan, et kõige... :D
Durianrider andis välja oma vegan-raamatu ja kas seda keelduti toimetamast või ei lubanud ta seda ise, aga olen nii palju kuulnud, et see on kõige toorem tooriktekst, mida inimsilm enne näinud on ja niimoodi - grammatikavigadest kubisevana, täis nii vigaseid sõnu, et ei saa arugi, misasjad need olla võiksid - see trükki läkski. Raamatu nimi on "Carb the Fuck Up!" :)
Nüüd on olemas ka Rage Yoga (raevujooga), kus asendite ja sirutuste vahepeal lonksatakse õlut ja ropendatakse.
'0'
Brrrrr!
Aga - igale oma!
Ma kujutan ette, et ropendamine ja 'puhta' elu poole liikumine on sel moel seotud selleks, et aidata üleminekuperioodis toppavaid hingi.
Ja eks me ju kõik oleme üleminekuperioodis...
Imelik on enda juures muutusi täheldada, kuigi enamik meist ju loodab muutuda (= areneda).
Mõnikord mulle tundub, et mu muutused on takistavad/isoleerivad..., siis aga jään lootma sellele, et ühed uksed tuleb enne sulgeda kui uued avanevad. Ja vaat, seal vahepeal istudki suletud ustega kambris ja mõtiskled, et mis värk nüüd on - midagi nagu pole?
7 kommentaari:
Mulle ka ropendamine ei meeldi. Ma ei käi sellepärast teatris, juba kümme aastat vist. Teatris ropendatakse ja räusatakse.
(Aga Kõntsa käisin vaatamas ja mulle meeldis hoolimata kõigest koledast)
Freeleed ja Durianraiderit ma ei jälgi. Veganluses on väga palju digmaatilisust ja rumalust. See on kurb.
Jälgin Unnatural Veganit ja Privileged Veganit. Cheap Lazy Vegan on nooreke aga asjalik ja sõbralik. Ja just avastasin á-bas-le-siel'i. vaatasin vaid ühe video ja tema mõistlikkus ja normaalsus panid mu õnnest peaaegu nutma :)
Avasin Unnatural Vegani Insta-konto ja nägin kohe postitust, kus ta räägib Freeleest ja Durianriderist :D
Teised vist ongi YouTube'is...
Millegipärast ma eelistan end inspireerida fotode ja tekstidega... videod kipuvad väga 'näkku hüppama' :P - Freeleed ma tegelikult jälgisin hoopis Facebookis, kuigi eks ma sealtkaudu jõudsin ka ta videote juurde, mida suutsin harva lõpuni vaadata.
Aga oma Instagrammifiidi (mis minu jaoks on uus asi, tuli koos uue telefoniga :) ) vahin igal hommikul ligi tund aega, kui olen oma unenäo kirja pannud... :)
Mind absoluutselt ei häiri, et inimesed pakuvad oma elust vaid 'parimaid palu' - kes neid okkaid nii väga näha tahakski? :p
Nii et mulle Insta sobib, kuigi olen selline kahtlane kiibitseja, kes ise midagi vastu ei paku :)
Okei :D.
Ma ei julgenud kuulama hakata seda Unnatural Vegani videopostitust banaanipaarikesest, aga viskasin pilgu Insta kommentaaridesse. Kõik olid kiitvad, ka SEE
"You are the shit. So fucking glad I found your YouTube channel n stuffs."
Täpselt see, millest mu postitus räägib :D
Ma ei tea, mida ma tunneks, kui keegi mind tuliselt kiidaks sõnadega: "You are the shit!"
Samas tegelikult tean paari inimest, kelle juures vandesõnad mõjuvad kuidagi teisiti, ei häiri, ei muuda maailma (halvemaks).
No UV ei ole ju süüdi, kui keegi teine inimene tuleb ja teda niimoodi kiidab.
Ta üritab oma vastusvideotega nö tasandada F ja DRi ropendamist ja röökimist. Ta väljendab ennast teistmoodi kui F ja DR.
Nende mõju on väga suur. Näe, isegi sulle mõjus: tahad teistestki veganitest eemale. See nende probleem ongi ja sellepärast ongi vaja Unnatural Veganit.
Ma vaaatan/kuulan tuubi. Taustaks käaotööle näiteks. Instagramis on kõikide kontod sarnased. Mitu korda ma ikka sedasama arbuusipoolikut troopilist randa vaatan.
Kahju, et kõik justkui peavad kõiki sotsiaalmeedia kanaleid kasutama.YT, insta, Facebook muidugi, siis veel Twitter, Pinterest, Snapchat, Periscope....
Ma olen valinud FB ja YT. Muid ei kasuta. Tunnen Instat ja Pinteresti, aga ei kasuta. Ah, Tumblr on ju ka. Ka ei kasuta.
Sotsiaalmeedia inimesed ka nagu kukuvadki sellesse auku. Võiks ju ka keskenduda ühele-kahele, elu oleks lihtsam.
Seda ma ei tahtnudki öelda, et UV konto on kehv, kuna kommenteerija ropendas.
Mm, seda olen ise ka imestanud, et igas portaalis viitsitakse omi asju jagada... aga eks asi selles ongi, et mõni siin näiteks Instat ei kasuta :D, siis tema jaoks tuleb FB postitusi teha jne :)
Paistab, et mulle on jäänud praegu just Insta...
Ma võin rannas mängivaid paljaid lapsukesi ja metsas jalutavaid emmesid igal hommikul vaadata, mis siis, et samad metsad ja samad lapsed :)
Mul on vist praegu selline periood, et midagi uut pole näha ega teada vaja - peaasi, et kõik, millele silm ja kõrv satub, on ilus/soe/armas.
No ma pole maailmaparandaja, tõesti :p
Nõus, nõus. Ma ise üldse ei ropenda. Ja kohe valus on kuulata, kui kuskilt kõrvalt tuleb neid koledaid sõnu. See teeb kohe inimese inetuks. Noortest tüdrukutest ja naistest parem ei räägigi...
Ainult krt on aastatega minu sõnavavarasse ilmunud, aga ehk saan lahti, sest ega see ka mulle ei meeldi.
Mul, muide, oli periood, mil ropendasin - olin siis 10-11 ja keskkond oli selline. Kasutasin neid ise ka nagu tavalisi sõnu. Selles vanuses laps on nii mõjutatav. Aga vaat, tulin sealt keskkonnast paariks aastaks ära ja kui uuesti läksin, olin juba nii suur, et need sõnad ei hakanud külge.
Suurema osa elust mind pole häirinud, kui teised kasutavad - tundus, et igas seltskonnas kasutatakse ja c'est la vie.
Aga nüüd mõtlen, et ropendav inimene justkui näitaks oma väge (mehed) või annaks endale väge juurde (naised), kuid mõlemad lihtsalt teevad destruktiivsel viisil kõigile kuuldavaks, et nad ei saa hakkama. (Naised vähemalt saavad sellest aru, mehed mitte!) Eneseväljenduse agressiivse loomu tõttu ei teki ka isu neid aidata või lohutada, vaid ma valmistun hoopis esimesel võimalusel minema hiilima ja/või end rünnaku vastu kaitsma :D, sest mida muud sealt oodata on? :p
Postita kommentaar